Yes, what a pretty little nightmare

Hei hei tüübid. Kuidas läheb? Nüüd te kindlasti arvate, et ma olen lolliks läinud ja postitan nii palju, aga ma lihtsalt tahan, et mu aasta postituste arv oleks veidi suurem, kui ta praegu on. Et siis nagu väikestviisi eesmärk sai püstitatud, et see aasta kriblan blogisse rohkem, kui eelmine aasta. Paar postitust küll juba on rohkem kui eelmine aasta, aga sellest on veel veidi vähe :D No ja aega aasta lõpuni ei ole ka just enam meeletult jäänud.

Postituse pealkiri tõotab küll üleni kirumist ja pahane olemise teksti, aga nagu ikka, siis tuleb kõiges alustada positiivsete asjadega ja edasi minna negatiivsetega. Ma siis teen ka nii nagu peab ja alustan headest asjadest. 

Ma ei tea kuidas teil on, aga minu aeg on meeletult kiiresti läinud. Päev päeva järel muudkui kaovad ja kaovad. Juba on praktika lõpuni vaid kaks nädalat jäänud jne. Peale seda peaks veidi rohkem jälle aega olema, aga miskipärast ma ei usu seda. Praeguse seisuga olen ma praktikal väga tubli olnud ja kui ma sedasi jätkan, siis ehk saan oma kevadise praktika ka Estravelis läbi viia. Te ei kujuta ette, kui väga mulle seal meeldib. Kõik on nii sõbralikud ja toredad. Iga reede on koogi hommik. See tähendab seda, et keegi küpsetab koogi ja siis me kõik sööme seda. Kaks reedet on küll koogid väga head välja näinud ja puha, aga mul pole mitte mingit magusa isu, seega pole ma ka neid söönud. Vb on mul stress ja ma lihtsalt ei taha sellepärast eriti süüa. Aga need koogid, kui ma ükskord magusat jälle tahtma hakkan, siis ma pean neid ise lihtsalt järgi tegema. Kohvi joomist hakkan ka vaikselt  maha jätma. Mõtlen küll, et võiks kohvi teha ja siis kui hakkan ennast  liigutama, et lähen ja teen siis kohvi , siis enam ei tahagi -.-

Selle kahe nädalaga olen ma üldiselt üsna palju jõudnud ära teha. Erinevaid sihtkohti välja mõelnud, kliendiprofiilidega tegelenud, kliendikaartidega tegelenud. Ühesõnaga igast kraami. Kliendiprofiile oli nii palju, et ma mõtlesin, et enne kui need valmis saan, siis annan küll saba, aga näe täitsa elus ja veel uhke ka, et need valmis sain :D. Mu praktikajuhendaja ütles täna, et kuna ma selline nutinuudel olen, siis saan ma esmaspäeval hakata nende programmis midagi teha. Kõlab hästi, sest mida rohkem ma teen, seda parema kogemuse saan.

Ja et kõik teaksid, kui tige ma olen, siis kirjutan siia sellest ka. Töö juures lihtsalt süüakse mu närve ja raisatakse minu aega. Ma uurisin juba esmaspäeval, et mis mind laup ees ootab ja siis reedel pidin miljon korda helistama, et lõpuks siis teada ka saaks. Ehk ma pidin vastust ootama ainult viis päeva ja siis ka sain selle ainult tänu enda kannatlikkusele uuesti ja uuesti helistada. Hommikuse kõne aeg lubati mulle paari tunni pärast tagasi helistada ja siis, kui ma lõpuks õhtul ise helistasin öeldi mulle, aa aga ma kirjutasin sulle ka natuke aega tagasi. Mis on pistmist tagasi helistamisel ja facebooki kirjutamisel?  Ja alles ma ütlesin, et mul ei ole netti ja ma ei pruugi üldse facebooki sattuda see nädal, nii et helistage. 

Ma ei viitsi niimoodi. Mul on ju eraelu ka ja ma ei ole kogu aeg Viljandis ning mul on vaja planeerida oma aega nii, et ma jõuaks igale poole. Eriti on vaja ajastada, sest ma sõltun igati bussidest ja rongidest kuna Tallinnas ma oma autoga ei käi. No ja siis nemad ei saa asju õigel ajal korda ajada. Kuidas ma siis saan vaadata, mis kell ja millega ma ennast Viljandisse organiseerin -.- Huvitav, kas töötajatega on nii raske normaalne olla. Või on pea nagu kardin, kust kõik küsimused lihtsalt läbi puhuvad. Igatahes ma olen väga pahane selle praeguse asjaajamise pärast. Õnneks ma ikka sain teada ja lõpuks Tartusse jõudes vaatasin endale transpordi ka välja. Aga üleüldse kogu see klubis toimuv on praegu täielik õudusunenägu ja kurnab mind meeletult. 

Tervitades

B.

Ps postitus on kirjutatud reedel rongis, lihtsalt alles nüüd oli aega üles laadida :D.

Midagi crazyst nv-st ja postitatud Signe netti kasutades :D

Linnu geps... See oli ilmselt lause/sõnade kooslus, mida ma kuulsin laupäevase päeva jooksul kõige rohkem. Kuna ma olen nii õel, siis ma lihtsalt pidin oma postitust selle ära märkimisega alustama. Aga nüüd siis lähemalt kõigest. Reedel sain ma praktikalt kella kolmest ära ja tänu sellele ka Atsi autoga Viljandisse. Ei pidanudki rongi või bussiga piinlema (bussiga oleks suurem piin olnud). Ja tänu sellele jõudsin ma isegi natuke kodus puhata enne tööle minemist. Nagu keegi oleks ette teadnud, et Berle on praegu praktikal ja tal on väga pikk sõit koju ja äratus ka suhteliselt varajane, siis avati klubi reedel juba kell 22:00. See tähendab seda, et ma pidin oma pepsi kohale vedama kella üheksaks. Alustasin siis kauba ära panemisega ja edasi tegelesin juba muude toimetustega. Veel teadmiseks reedel esines meil Jana Kask. Kõik oli väga hea, ainult rahvast ei olnud, keegi keeras lava valgustuse pekki ja endiselt, inimesi oli meeletult vähe. Kas keegi oskab öelda, mis Viljandi inimestel viga on? Miks nad meie juures ei käi? Ja mis neid meile tooks, sest ma enam ei suuda midagi välja mõelda. Ehk klubi uus omanik suudab elu taas käima panna. Aga tagasi töö juurde. Öö möödus suhteliselt tiksudes, ega kahekesi seal baarileti taga väga midagi teha ei olnud. Ja ma ei mõista, kuidas kõik Villyt teavad ja miks nad tahavad ainult temalt juua osta. Isegi kui ma seisan seal, täiesti vaba ja valmis teenindama, siis nad ikka ootavad -.- Võiks ju eeldada, et mehedki siis tulevad ostavad minult, aga ei, nemad tahavad ka Villyt. No ei mõista ma seda ka :D. Vb oleks mul ka suurem klientuur, kui ma oleks sama vana javärki kui Villy XD. Rohkem väga ma reedest enam ei mäleta. Kui siis nii palju, et mul oli asju must miljon. Kummikud ja jope ja siis laupäeva päevaks riided ja laupäeva ööseks riided ja siis veel töö tegemiseks läpakas. Ühesõnaga oli mul tunne, et ma kolin kohe Mari juurde sisse. Kõik see mässamine oli selleks, et laupäeval minna offroadi kolle vaatama. Ma mõtlesin alguses küll, et jummel milline enese piinamine see oleks, aga siis otsustasin, et mul on vaja elada. Ja et ma tahan minna. Kuna ma selle päevaga muud tarka poleks nagunii teinud, siis ma võtsin vastu otsuse, et ma ikka lähen. Aaa nii palju ka veel, et Mari vend ja tema sõber ja autojuht plaanisid minna ja pakkusid meile võimalust nendega ühineda. See pakkumine tuli mulle üsna ootamatult ja ma väga ei kujutanud ette, mis mind peale une maha jätmise ees ootab. Seega võib kohati öelda, et ma harrastasin pea ees vette hüppamist (A).

Väljasõit Viljandist oli 06:30. Nii ärge sattuge paanikasse – ma tean küll, et ma olen crazy ja puhta peast soe (kui soovi on võite ikkagi minuga õiendada (see oli vist rohkem mõeldud mu elukaaslasele) seega jään ootama kõnet). Aga ma sain enne minemist natuke üle tunni aja magada ja no autos pidin ka sõidu ajal magama. Mis muidugi kukkus haledalt läbi. Mari vend (edaspidi Rauno) ja sõber Jaanus on kõige võimekamad une ära peletajad üldse :D. Umbes sada korda oli mul, et  ahhaa nüüd ma toetan pea siia, vastu akent ja magan, kui nad suutsid jälle mõne killu või muu und segava teguriga välja tulla. Ja ma olen 100% kindel, et see oli selle kohutava nädala ära unustamiseks parim variant. Ma sain kõigi viie päeva eest tagant järgi naerda ja ennast hästi tunda. Mul on kohe täitsa kahju, et see nädal nii kehvasti läks. Ja sellest ma lähemalt ei viitsi siia trükkida ka. Kes teavad, need on järelikult minuga kontaktis olnud. Ma täna kohe oskan ühe teema juurest teise juurde põrgata. Ilmselt kui keegi oleks minuga täna suuremat vestlust arendanud, siis ma oleks kogu aeg vahele seganud, mingite lambi asjadega. Nii et nüüd tagasi laupäeva juurde :D. Lisaks autole, kus mina viibisin, oli veel üks auto. Seal viibisid teised kaasmaalased, kes noh nagu arvata võib tulid ka offroadile. Mina sealt kedagi ei teadnud, aga see ei ole ju mingi takistus. Ma olin tubli ja ostsin endale Mari juurde hommikusöögi, aga lõpuks sõime me seda alles siis kui Narvast ära tulema hakkasime ja see oli suurima nälja kustutajaks. Ma ostsin täidisega pikukest, pole seda mega ammu söönud ja ma suutsin seda isegi oma tunni aja jooksul unes näha :D. Igatahes pärast pikka sõitu, ühe trahvi üles korjamist ja tohutul hulgal naermist olime me suure ekslemise peale kohal. Ja ootasime autosid. Muidugi enne kui me mõnda nägime, siis olime mitu erinevat kohta läbi rallinud. Peab tunnistama, et see paik oli seal jube. Parim koht õudusfilmide tegemiseks. Majad on lagunenud, aknad eest pekstud, mõni vb sõja ajast kahjustatud. Igal pool prügi, kohutav. Pimedas seal üksi olla – no mina kardaks.

 Et jah ootasime autosid :D. Päris pikka aega olime juba oodanud ja siis selgus, et tund poolteist läheb veel aega, enne kui esimesed autod sinna kohale jõuavad. Mul oli juba selle ajaga päris väss peale tulnud, külm hakkas ka väsimusest ja siis ma läksin autosse magama. Sain terve tagumise istme enda alla. Muidugi olin ma nii tark ja väsinud, et magasin turvavöö otsas nii, et ärgates oli siit valus ja sealt jne :D. Aga see poolteist tundi päästis mu päeva, sest peale seda ma ei olnud enam üldse väsinud ja trall läks edasi. Need autod on väga vinged ja kuidas nad seal möllasid – awesome. Muidugi ma ootasin, et näeb veidi rohkem. Tahan veel ära mainida, et Rauno ja Jaanuse hoidis päev otsa lõbusa kast kissi. Mis oli neil kella poole kolmeks otsas. Või noh mina (pean selle ikka ära mainima, natuke ego)viisin neile autost viimase umbes sellel ajal. Kella kolmest hakkasime vaikselt ära koju liikuma, et kell 19 Viljandis olla. Marit ootas ees sünnipäev ja mind töö, enne mida oleks lux magada olnud. Nagu juba enne ääri-veeri mainisin, siis enne Narvast lahkumist oli meil kõht väga tühi. Ma pooldasin kolme käe ja nelja jalaga olerexi kebabi. Aga teise auto rahvas tahtis kuhugi korralikult sööma minna. No me siis olime nõus ja jäi otsus, et Jõhvis sööme. See oli lihtsalt ulme. Koht mega tühi ja siis ükski koht ei sobinud. Kus ei olnud midag, kus oli reserveeritud jne. Lõpuks läksime rimisse, ostsime midagi suurima nälja kustutamiseks ja siis sain ma ikkagi oma olerexi kebabi. Ma ilmselt särasin õnnest, et ma lõpuks ikka oma tahtmist sain :D. Peale meie tankimist sõitsime edasi. Räme udu oli ja mingi hetk oli Põltsamaani vaid 28 km. Ja siis mingi aja pärast olime me väga eksinud ja jõudsime Roosna-Allikule. Lõpuks olime me mäos ja sõitsime siis sealt Viljandisse. Seega meie koju jõudmine venis  viie ja poole tunni pikkuseks. Päevaga sõitsime maha üle 500 km. Nii et nädalavahetusega sain ma enam vähem 1000 km kokku :D. Ja mis peamine, ma ei unusta kunagi, et MINU ja MARI põied on selles süüdi, et me ära eksisime XD. Ma ei usalda enam mitte kunagi oma põit, kui kuskil pimedas ja udus sõidan. Ja isegi mitte kõrval istmel või taga istmel olles. 

Lõpuks Viljandis, siis Mari tormas peole, mina tundsin ennast nagu kodus ja käisin tema juures veel pesus ära – muidu oleks ma vist päris laip välja näinud. Sättisin ennast korda ja läksin tööle. Vahe peal enne töö algust käisin veel poes piima ostmas, muidugi selgus hommikul, et tegelikult ikka ei olnud vaja seda piima :D. Töö hakkas ja ülla ülla, jälle oli rahvaga kitsas. Mul oli nii igav, et sure ära. Kahekesi ei olnud mitte midagi teha seal leti taga jälle. Siis ma siiberdasingi ringi, et mitte magama jääda. Tantsisin leti taga omaette ja vegeteerisin niisama. Seda kõike seniks, kuni kuskilt ilmusid leti juurde Jaanus ja Raido. Sellest hetkest sain ma jälle naerda ja tundsin ennast elusana. Muidugi , et ikka ja jälle tõestada, kui õel ma olen, siis mul pole üldse kahju, kui Jaanusel räme pohmakas oli. Aga aitäh mu ärkvel hoidmise eest kutid. Kuna Raido oli täitsa okei ehk siis üsna kaine, andsin ma Mari võtmed tema kätte, sest nad pidid redi minema ja seal Mari ja muu rahvaga kokku saama. Saatsin nad siis ilusti uksest välja ja puha ja natukese aja pärast vaatan oi Mari jalutab üle saali leti poole. Muidugi läks Raido võtmetega ära XD. Õnneks pärast sai see asi korda. Ma lasin päeva lõpuks ka ennast ikka täitsa lõdvaks ja läksin ära tantsima. Viimase tantsu tegin ühe kliendiga. Aga enne seda oli palju parem tants Mari ja Raunoga. Päeva lõpetuseks jõudsin ma 15 minutit peale viite hommikul magama ka. Ja jäin oma kella kümnest äratust ootama. 

Midagi Jaanusele

Pühapäeval pakkisin asjad kokku, olin niisama kasutu kodus ja siis läksin ripsmehooldusesse ja sealt edasi juba Tallinna. Kus ma oma asjad võtsin ja ära Papa juurde kolisin. Õnneks on mul suurim ingel Jason, kes mind autoga transportis. Muidu ma oleks küll ära surnud ja pooled asjad vahepeal minema visanud, sest kolm kotti, läbi linna kuskil trammis ja trollis vedada on isegi minu jaoks liig. Õhtul vaatasime Papa ja Silviga näo saadet ja naersime ning peale seda läksin ära tuttu.

Hirmus pikk postitus jälle. Aga ma olen vähemalt eelmise aasta postituste arvu ületanud :D.

Päikest mu musirullid ;)

B. 

Selle õppeaasta esimene päev praktikal

No nii, esimene päev praktikat edukalt sooritatud. Läksin siis ilusti kella kümneks kohale nagu kokku lepitud sai. Mind juhatati kohe edasi e-äri osakonda, minu praktikajuhendaja juurde. Seal tutvustati mulle kõiki, kes selles osakonnas siis töötavad. Kokku neli inimest. Ja siis hakati rääkima Estraveli online süsteemidest ja asjadest. Väga väga palju infot ja asju järjest ja siis loomulikult kõige tähtsam - kas küsimusi on? Ma ei suutnud veel enda jaoks kõike läbigi mõelda. Vastasin siis, et hetkel veel ei ole, eks tegevuse käigus tekivad. Siis räägiti veel igasugustest asjadest ja siis anti juba ülesanne, et igav ei hakkaks. Mulle anti asjad ja saadeti kontorisse arvuti taha, kus ma siis hakkasingi infoga tegelema. Sain päris palju tehtud ja nagu mulle öeldi, siis sellest oli palju abi. Eks siis näis, millega ma homme tegelema hakkan. Igatahes tänasega jäin ma rahule. 

Midagi väga natukene. Lihtsalt natu-natukene, et teil muud teha poleks, kui mu blogi külastada XD
  B.

Tik-tak-tik-tak... puhkus ja vaba aeg on nõrkadele.

Kujutate ette, mu vaba nädal on läbi. Jap, täitsa läbi ja kui aus olla, siis puhkasin ma ainult nädala alguses. Loetud tundide pärast lähen ära Tallinna ja hakkan tublisti praktiseerima.
Ma olen oma kotti juba kolm korda lahti võtnud ja uuesti pakkinud, aga ikka veel on sitaks asju. See on lihtsalt õudne. Samas nagu polegi eriti midagi kaasas, aga ikka läpakas on eraldi kotis jne jne. Ehk siis mul on läpaka kott, suur kott ja väike spordikott, et reedel millegagi vajalikud asjad koju kaasa võtta. Mul juba paanika, et ei tea kas ikka mahuvad Jasoni autosse ära. Noh kõik mis pagasiruumi ei mahu võtan sülle :D.
Igatahes mul veab ja Reino on Valmas ja läheb täpselt õigel ajal Viljandisse ja ma saan ka temaga, ei peagi issit piinama ja ennast sõidutada laskma. Aga jaaa praeguseks ma lõpetangi ja stardin. Kirjutan õhtul Tallinnas edasi.
Aeg möödub tik-tak-tik-tak ......

Sasaam ja olengi Tallinnas ja trükin edasi :D. Veidi aega peale Viljandist välja sõitmist tekkis tunne, et damn, uni on ikka räme tiiger, sest see kavatseb mu üsna pea maha murda. Nii läkski, no ja siis ma mõtlesin, et kaua ma ikka seda kuud jaksan vahtida ja lasen silma hästi korraks looja. Paariks minutiks ja siis kui see paar minutit läbi sai olin ma juba Tallinnas :D. Ehk siis ikka päris korraks vajus mu silmake kinni :D. Korterisse jõudes viskasime asjad tuppa ära ja läksime poodi. Ja nüüd ma siis rahulikult vegeteerin diivanil ja vaatan telekat :D.

Mõtlesin siin, et te olete kindlasti väga huvitatud minu meeletust nädalavahetusest. Et jah ma siis natuke räägin/kirjutan teile sellest. See nädal algas minu nädalavahetus juba kolmapäevaga siis :D. Õhtul käisin jalka trennis. Päris tore oli üle pika aja platsi peal seista. Kuigi väga midagi teha ei andnud, sest mängijaid oli palju. Ja kõik teavad, et mehed on kadedad söötude jagamisega, eriti veel naistele. Muidugi ilma Berlet vigastamata ei saa ju mängida ja seega jooksis mulle kivimüür otsa või pigem üle minu või siis läbi minu. Sellest on mul toredad sinikad. Ei ole põhjust ju vinguda, ise ronisin platsile, aga natuke ikka on valus. 

Neljapäeva hommik möödus linnas poodides. Ma proovisin miljon paari saapaid jalga ja kõik olid suured. Mis tootjatel viga on, kas tõesti on nii raske väikseid numbreid ka teha ?? Lisaks saabastele proovisin ma palju kleite ka selga. Üks kahest: kas need olid mulle puusast suured või siis rinnust. Aga sellegi poolest sain ma endale mega ilusa kleidi :D. Seega see proovimine ikka tasus ennast ära. Õhtul oli meil töö juures väga mõnus istumine. Üks kord ometi sai töö juures rahulikult juttu ajada ja ei pidanud külastajate pärast muretsema. See oli tore. Ööseks jäin ma linna ja kuna ma ise sõita ei saanud siis oli mul suurepärane autojuht, kes mulle keset ööd viitsis järgi tulla ja lasi veel enda juures magada ka :) Hommik võttis päris huvitava suuna. Äratus oli kell üksteist, alguses ma kartsin, et võib pohmakas olla, aga ei olnud. Siis hakkas mu telefon helisema. Kolme minuti jooksul kolm kõnet ja kõigil oli midagi vaja :D. Alguses oli plaan, et lähen käin poodides ära ja siis koju, aga muidugi ma ei jõudnud koju. Mari sõbrannal oli SOS tööpakkumine ja siis ma mõtlesin, et miks mitte. Kasutan oma aja vähemalt mõttekalt ära. Tööks oli raamatutele jakkide ümber panemine. Vahepeal käisin kodus ka ja siis läksin ööseks tööle. Reedel oli muusika väga hea. Kahju, et rohkem rahvast ei olnud. Aga mul käisid toredad külalised, seega oli kõik päris hea. Siis tuli veidi und ja läksime uuesti raamatuid jakitama, lisaks saime ka järjehoidjaid raamatutele panna. Ma ei näe raamatuid enam kunagi nii nagu siiani. Igatahes mul oli vaatamata väsitavale tööle tore. Peale tööd läksin ma oma dokumentidele järgi, mis ma Tartusse unustasin. Õnneks oli mul päästeingel Siim, kes need Viljandisse ära tõi. Muidugi oli nende järele minek nagu õudus. Ma ei tea, kas see oli üleväsimusest või millest, aga ma ei suutnud õiget kohta üldse üles leida. Sõitsin miljon ja üks korda valesti. Lihtsalt kohutav, ma pole mitte kunagi nii valesti sõitnud. Ma ei saa sellest nii pea üle XD. Laupäeva öö klubis läks kuidagi kiiremini kui tavaliselt. Ilmselt ma olin väsinud või midagi. Võtsin siis oma joodikud peale hommikul kella poole viie aeg ja saingi kodasse ära sõita. Vend veel vingus, et tavaliselt küll saab viie sekundiga maale, aga täna ei saanudki. 

Väike ülevaade tehtud. Ja veel kord pean mainima, et vaatamata sellele tohutule ringi siplemisele oli mul tore ja endiselt on mul hea meel, et ma seda aega kuskil kodus vegeteerides ei kulutanud. 

With Love

B.

Go suck an egg, rabbit!

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

Nii nii, et siis kõik ikka teaksid, selle praktikakoha Estravelis sain ikka mina. Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma olen. Sest kujutate ette jah, kui ma poleks sinna saanud. Siis mul oleks olnud aega vähem kui päev, et see endale muretseda. Seega jah, üliõnnelik. Ja ma kavatsen hästi tubli olla, et enda koolile mitte häbi teha. Seega jah alates 18.november on mul Estravelis käed-jalad tööd täis. Ja alates sellest kuupäevast olen ma Tallinnas, seega mind Tartust kätte ei saa. Või noh ilmselt enamuse aja ehk mingi päev ikka satun siia ka. Ja see, et ma alles 18.november alustada saan, tähendab, et mul on terve nädal vaba. Noh nüüd küll ainult 3 päeva veel, aga siiski lõpuks aega, et puhata.


Pühapäev vastu esmaspäeva magasin ma tuimalt kella poole kolmeni päeval ja kui Kadi poleks mind üles äratanud, siis oleks ma veel kauem maganud. Ja ma ei tunne sellepärast mitte mingeid süümepiinu. Magamise poole pealt olen ma suuteline isegi talveunne jääma. Kusjuures praegu ma tunnen ennast küll puhanumana, kuigi veel ühest mega pikast uinakust ära ei ütleks.


Pühapäeval oli väga tore õhtu. Kõigepealt käisime Mari ja Kadiga kinos, filmi " Mandariinid" vaatamas. Kusjuures isegi oli hea film. Kahjuks lõppes see väga kurvalt, aga vaadata soovitan ikka. Kõik minge ja vaadake ja veenduge, et eestlased oskavad ka ikka filme teha :D. Pärast filmi, alguses Mari blockis, et ta ikka ei tea ja läheb varsti ära koju, aga siis ma tegin meile baileyse koksid ja ta jäi meile. Me vaatasime veel draakonite multikat ja see oli nii vahva. Mul oli väga lõbus ja hea meel, et Mari tuli ja jäi :) Me peame raudselt veel kordama seda õhtut! Kahjuks magasin ma selle aja maha, kui hommikul ära minemine toimus, aga nagu ma aru sain, siis kõik olid õhtu ja hommikuga rahul ja mina kaaaa!!!

Muidugi on ju ühel päeval kinos käimisest vähe, seega läksime me Kadiga täna ka kinno. "Thor 2" vaatama. Seee oli niii hea. Ma ei kahetse üldse, et läksime ja ma võiks seda miljon korda veel vaadata ja nüüd on mul vaja punaseid kardinaid ja voodipesu ja kõike punast :D:D. Kes mõistab, siis te olete õigel teel XD. Kuna oli päevane seanss, siis oli rahvast vähe, koos meiega mingi 15 inimest umbes. Ja no võite sada korda arvata, kes kommenteerisid ja naersid kõva häälega üle saali. Võin saladuskatte all öelda, et Berle kommenteeris kõige rohkem ja well you know... Muideks nad näitasid kohe filmi alguses Thori pool paljalt ära, et terve ülejäänud aja ekraanil olles sa teda pool alasti ette kujutaksid. Ma tean küll, see on nende nipp tüdrukute ära võlumiseks/rikkumiseks/või kuidas iganes seda nimetada. Minuga nende võlunipp igatahes õnnestus :D. Peale kino tuli Kadi sõbranna Anu ka meile ja me hakkasime filmi vaatama :D Nagu päriselt kafilmi :D. Selleks filmiks oli "Nüüd läheb sõjaks". Täitsa lõpp, see oli ka ülihea film. Noh muidugi ma ei teagi, millal me viimati mitte head filmi vaatasime, aga jaa seda tasub ka kõigil vaadata, kes seda veel näinud ei ole! Ja ma olen kindel, et me suudame Kadiga seda veel miljon korda vaadata ja ikka on hea ja naljakas jne. Pärast filmi läks Anu koju ja meie hakkasime multikaid vaatama. Alustasime multaga " Viis legendi" ja lõpetasime "Epic" värgiga. Ma ei imesta, kui varsti neil DVD-del vaatamisest augud sees on.

Aga nagu minu puhul ikka, siis ei saa ju kunagi kõik väga hästi olla. Mul on kohati tunne, et mu õps on ikka jummala napakas. Ma saadan talle kirja, miks ma puudusin ja värki ja ikka on mingi jama. Kogu aeg on mingi jama. On siis nii raske olla täiskasvanu ja aru saada, et me ei ole tited ja kui ma kirjutan põhjuse, miks ma puudusin, on siis tõesti nii raske see põhjus ära märkida ja rahumeelselt elada ? Ma lihtsalt ei mõista, aga no jaa ju siis see normaalne olemine on tõesti raske.
Nii nüüd ma olen jälle siia hunniku oma emotsioone ja muud kraami kirja pannud ja mul on ülimalt hea meel, et mu postitusi ka loetakse. Kõik kellel on ideid või ükskõik mida öelda, võite kommenteerida või kuskil mujal ühendust võtta. Kui annate mulle idee, siis ma arvan, et ma suudan siia teie jaoks midagi välja mõelda.
Veel midagi positiivset. Ma olen väga õnnelik meie maja üle ja selle üle, et kõigile meeldib siin. Sest siiani pole mitte keegi midagi halba öelnud või maininud, et neile ei meeldinud meie juures. Kui just nad valetanud ja meid alatult petnud ei ole. Elagu kuupealne! Kõik on alati külla oodatud ! Andke aga teada, et olete tulemas ja siis rockime täiega ;)
Kuna mul enda tehtud pilte täna ei ole, siis ma googeldasin kõik, aga need on ka väga head (vähemalt nii arvan mina :D)

Jällenägemiseni tupsud ;)
B.

Your stories are boring and torturous!

It have been hell of a week...
Kuni reedeni oli kõik veel väga hästi, aga siis otsustas mu tervis, et aitab jamast, nüüd on aeg puhkusele minna. Ja tõsiselt puhkusele, nagu ikka mitmeks päevaks, rohkem siiski nagu nädalaks. Ühesõnaga ma jäin haigeks. Ma ütleks, et ei midagi tõsist. Alguses nohu, siis tuli köha ja esmaspäevaks polnud enam häält ka. Muidugi oli haigeks jäämiseks parim aeg üldse ehk siis viimane nädal enne praktikat. See ei ole üldse aeg, kui on väga palju töösid teha jne. Äärmiselt väga halb aeg haigeks jääda. Ma olen koolis käinud nii palju, kui ainult KT-sid tegemas. Enesetunne on päris nigel olnud. Ja kõik päevad, kui koolist koju jõudsin, siis tundus nagu oleks mingi 30 kilomeetrise matka läbi tatsanud.

Täna oli mul Estravelis praktikakoha vestlus. Ei olnudki nii hull kui ma arvasin, aga... sellele kohale oli veel kolm kandidaati ja ma saan hommikul teada, kas mind valiti või ei . Ja kui ei siis mul on täpselt nädalavahetus aega, et endale praktikakoht leida. Läheb vist tiba väga kiireks. Lisaks vestlusele oli meil ka õppekäik Tallinnas. Jap vestlus toimus ka seal. Esimesena läksime hotelli vaatama. Tutvustusest jäi väga hea mulje ja kui keegi küsib, kus Tallinna hotellis ööbida siis ma soovitan Nordic Hotel Forum-it. Mulle väga meeldis. Sellele järgnes linna ekskursioon giidiga, kus me kõik läbi rallisime ja giid muudkui kordas, mida ta tavaliselt teeb ja mida meie täna ei tee. Sest me oleme õpilased ja meil pole aega... See selleks. Siis läksime Roca Al Mare vabaõhumuuseumisse. Seal oli meil söök tellitud ja tõsiselt see seda raha küll väärt ei olnud. Muidugi ma sain kõhu täis, sest ma olen haige ja ei söögi peaaegu midagi. Aga no iseenesest oli toit maitsev. Siis tuli aeg ringi vaatama hakata ja nagu kõik oli juba niigi hästi siis pidi sealne giid ka napakas olema. Jälle oli rodu asju, mida me täna näha ei saa ja mõned asjad, mida meil siiski õnnestus näha.Siis ei jaksand ta kõiki äragi oodata, kui juba oma juttu rääkima hakkas ja kui lõpuks kõik eksponaadini jõudsid oli tema jutt räägitud ja vaja edasi minna. Ja mul on allergia sõna eksju vastu, sest seda kasutati liiga palju. Ja see ei ole veel kõik. Peale vabaõhumuuseumit oli aega, et kas minna loomaaeda või mardilaadale. Me Sandraga ei valinud kumbagi. Mardilaat - no ei. Loomaaed 2 h, liiga vähe aega ja kell pool neli hakkab nagunii juba hämarduma ja viieks oleks pime olnud. Ja hea oli, et me loomaaeda ei läinud, sest see pandi kella kolmest kinni. Nii me siis istusimegi Roca Al Mare kaubanduskeksuses. Tundub juba, et oleks aeg koju minna? Aga vot ei. Enne ostsin ma endale veel kohvi ja suutsin selle poole joomise pealt endale pükste peale ja ka saapa sisse kallata. Nii nüüd oli aeg koju sõitma hakata. Bussijuht oli räme ralliäss ja nii me siis koju Tartusse kihutasimegi.

Ma loodan, et teil on seda postitust lugeda samasugune rõõm, kui minul kirjutada.
Olge rõõmsad ja nautige sooja sügist ;)
B. 

Then, from the center of the earth, blasted forth... the hammerhead yak RIDING the hammerhead whale!

Jällegi üks nädal möödas ehk siis ma kirjutan eelmisest nädalast. Ma pole suutnud endale veel praktika kohtagi leida, mis on täiega jama. No ja siiani saadud info kohta, siis ma seda Tartusse ei saa ka. Ehk Tartu reisibürood ei taha praktikante. Pean endale mingisse teise Eesti linna koha leidma. Praeguseks olen 10-le reisibüroole kirjutanud. Kuid vastanud on alles kaks ja need oli ka minu jaoks ebasobiva lahendusega. Okei, aga see on üsna vähe tähtis ja ebahuvitav. Liigume edasi huvitavama osa juurde.

Toomemägi

Peab tunnistama, et see nädal on olnud igati mitmekülgne välja arvatud koolis. Seal isegi oli selline tavaline. Nagu ikka kogu aeg oli midagi õppida jne. Et midagi ulmeliselt uut ja huvitavat ei juhtunud, aga puhata ka ei saanud. 

Kuna nädalavahetus oli väsitav, siis ma ei viitsind esmaspäeval eriti midagi teha. Muidugi on alati see tore õppimine, millest ei pääse kunagi. Aga üks hetk ma siis ikkagi avastasin, et ei, peab ikka välja minema.Seda ma ka tegin. Mul oli äärmiselt tore õhtu, kuigi Kadile ütlesin ma, et ei jää kauaks, siis lõpuks läksin ma tuppa ikka mega hilja. Ma pean ennast käsile võtma ja koju tulemise asjus endale ajad selgeks tegema ja Katule vähem muret valmistama. Ehk siis kui ütlen, et ei tule väga hilja, siis pean kell 12:00 kodus olema ja kõik :D. Käisin siis Toomemäel, seal on pimedas nii ilus. Pilt küll pole pimedas tehtud ja on juba aasta aega vana, kuid siiski ilus.

Kolmapäev oli Katu sünnipäev (õige päev) ja mul oli täielik ideede kriis mida talle kinkida. Ehk siis lõpuks aja puudumise tõttu läksin ma poodi talle kingitust ostma alles teisipäeval. Mis on kõige fun-im, siis ta tuli minuga kaasa. Jap, tuli ise endale kingitust valima. Üldiselt oli see väga keeruline protseduur. Ma lootsin, et kesklinnas on veel üks pood, kus on hästi palju igasugu kraami alles, aga kahjuks ei olnud enam. Seega pidin mingi muu lahenduse leidma. Selleks sai kaubamaja. Alutasime mänguasjapoodidega ja lõpuks jõudsime apollosse. Vaatasime seal ikka päris pikalt ringi ja kell hakkas isegi juba palju saama, kui ma võtsin siis ühe DVD ja näitasin seda Kadile ja küsisin: Kas sul see on? Sain vastuseks pearaputuse. Kas sa tahad seda? Sain noogutuse. Ja nii jäigi. Kingitus käes, läksime koju ja mina läksin üritusele nimega: comedy tuesday with Stewart and Sander. Seal esines siis neli inimest. Kas esimest olid minu jaoks väga haledad. Nad ei oskand vabsjee nalja teha. Nagu ikka tõsiselt saast oli. Siis kolmas esineja oli juba päris okei ja neljas oli isegi hea. Aga no kuna ma olen Dylan Moran-it kuuland, siis mu standardid on väga kõrged ja tänu sellel oli kah neil minu silmis raske hea olla. Pärast seda tegi Kadi mulle veel kolmapäevase peo proovisoengu ja siis kobisime ära tuttu.
Kolmapäevane päev koolis oli piinavalt pikk. Või vähemalt tundus nii. Majandusarvestus oli üsna crazy. Selle ainega on küll nii, et kui koolis ei ole, siis ei saa absoluutselt mitte midagi aru. Õnneks suutsime me ühe õpsi ära rääkida ja saime 90 min varem koju. Muidu poleks ma küll õigeks ajaks valmis saanud. Koju jõudes olin ma loomulikult nälga suremas nagu alati. Aga valmis tehtud süüa ei olnud. Siis mõtlesime, et kas saab midagi teha kiiresti, aga meil olnud mitte midagi, millest kiiresti süüa teha. Aga meil vedas Issi läks poodi ja tõi pizzat. Ülihea oli ja laps oli jälle õnnelik, sest ta kõht sai täis XD. Siis oli kell juba väga palju ja Katu hakkas mulle soengut meisterdama ja selja tagant nägi see välja selline

Mina igatahes olin väga rahul. Kadi teenis mu isikliku juuksuri tiitli välja küll :D. Soengule järgnes veel igasugust tuunimist ja siis juba jooksin (mm nii kiiresti kui 12cm kontsadega on võimalik joosta) koos Kadiga bussi peale. Mina läksin CT-sse ja Kadi linna. Tutvumispeo puhul oli positiivne see, et enam-vähem kõik võtsid mängudest osa. Ja iseenesest oli selle meie korraldatud osa ajal lõbus ka. Muidugi oli ikka miinuseid ja vigasid ka, mida poleks tohtinud olla, aga esimese nii suure ise korraldatud peo kohta ütleks mina, et päris hea oli. Pärast meie korraldatud osa jäime edasi klubisse ja meil oli väga lõbus. Kuigi ma tantsides pidevalt oma kleidile peale astusin, siis oli vahelduseks äärmiselt vabastav tantsida tantsuplatsil, mitte igavusest baarileti taga. Mina jõudsin koju hommikul mingi nelja paiku. Trepp oli mu suurim vaenlane, sest kingad pidi ju ära võtma ja siis lohises kleit veel rohkem jalus :D

Selline nägin ma siis peol välja.

foto: Geethe Kaso

foto. Geethe Kaso

Reedel siis toimus Katu sünnipäevapidu. Mis oli nii nii väga tore. Minu koolipäev oli üsna pikk ja sellel ajal, kui ma koju jalutasin hakkas veel mõnusalt vihma ka sadama, seega ma võtsin vastu otsuse, et ma lähen hiljem poodi. Kodus andsime me veel majale koristamisega viimase lihvi. Igal pool olid ämblikuvõrgud ja ämblikud. Ma tean küll, need olid minu kiusamiseks. Aga Kadi sünna oli samuti kostüümipidu. Ja teemaks oli halloween ja Harry Potter. Kadi kehastas ennast Rita Skeeteriks, seega tegin mina talle lokke. Ma ütleks, et soeng tuli välja väga hea (ikkagi minu tehtud ju XD).

Triinu oli Bellatrix, Emme kuradike, Issi Dracula, Silja oli tavainimene hullude seas ja Kadri oli liblikas. Ma siis läksin lihtsat teed. Kuna ma kolmap olin hea haldjas, siis reedel olin ma lihtsalt kuri haldjas.

Pidu koosnes söömisest ja siis baileyse kokside joomisest ja mänge mängides. Kokse tehes veendusin ma jälle, et mul on sheikerit vaja. Selle õhtu koksid sheikisin ma lehmaklaasi ja plastmass purgi kaanega. Sai tehtud, aga ebamugav oli. Ja natuke läbustamist oli ka selle kaanega, sest see ei olnud ikkagi nii tihedalt klaasi peal kinni kui vaja oleks.

Ma ei oskagi kuidagi paremini seda pidu kirjeldada, kui et meil oli lõbusalt tore. Mingi aeg me tantsisime ka veel ja siis sai kell palju. Panime asju koomale, tassisime oma voodi alla korrusele ja siis hakkasime supernaturali vaatama. See oli nii hea. Aga peale seda tuli kohe uni kah. Laupäev möödus vegeteerides ja ööseks läksime Triinuga tööle.

Väike valik siis Katu sünnal klõpsutatud piltidest:

Candlelight

Meie isiklik Toothless

Pantalone on the left 

Nagu piltidelt näha on, siis rohkem tähelepanu sai Kadi draakon Toothless (mänguasi), kui Kadi ise. 

Sellega ma selle järjekordselt pika postituse ka lõpetan. 

Olge ikka musid ja nautige mõnusaid sügisilm ;)

B.

Luuletused

See nädal olen ma palju luuletusi lugenud, sest kõigepealt käskis seda teha Kadi ja siis lihtsalt tuli tunne, et on vaja ka terve ülejäänud nädala neid lugeda...
Üle pika aja jälle võtsin enda mapi lahti ja lugesin sinna kokku kogutud luuletusi. Muidugi enamusel puudub autor. Eks ma kunagi olin noor ja loll ja ei mõelnud, et autor on väga oluline. Nüüd on mul soov teiega mõnda luuletust jagada. Ja siit nad tulevad:

Naeratus

... Ei maksa midagi, aga loob palju.

... Rikastab neid, kes ta saab, tegemata

Vaesemaks neid, kes ta annavad.

... Loob õnne kodus, äris ja on 

sõpruse märgiks.

Naeratust ei saa osta, kerjata,

laenata ega varastada, sest ta ei 

oma mingit väärtust enne, kui

ta Kellelegi antakse...

...NAERATA...

Valge laul

Sipelgad üle me jalge

samblasse sibasid,

all oli ülastest valge,

latvades lindudest.

Mets oli ülastest valge.

Allikas: www.123rf.com

Kevade säbruseid pilvi

vaikides saatsime.

Püüdsin su säravaid silmi,

hetkeks nad tabasin.

Mets oli täis sinu silmi...

Mets oli ülastest valge,

taevad said pilvituks.

Sipelgad üle me jalge,

sipelgad südames.

Kõik oli valge, nii valge...

Vaimudetund

Lea Tabur

Kõik meeled on ergud ja ootvel.

Ma mõtlen ja loodan

Ja uni ei usalda mind.

Võiks midagi mängida - 

Mõtete lugemist, näiteks, - 

Kus tahe on vaba

Ja sõnadel puudub sund.

Kõik asjad on hinges - 

Kõik räägivad oma juttu.

Vaid mina seal olen

Kui üksinda ekslev vaim.

Ma ootan ja loodan,

Et enne kui taganen uttu,

Mind keegi peab omaks - 

Üks teine kodutu vaim...

Sadulaga Hobu

Üks kihutav hobune, kel uhke on traav

mu uneilmas minuga kapata saab.

Ta hirnatus elab mu mõtete teel,

öö hämaras sadulgi seljas tal veel.

See hobune meenub mul kastani all,

mis sest, et teistele kuulub ta tall.

Mu hobu, kes minuga traavis kord teel,

need silmad mind kaugustes jälgivad veel. 

Ta vabana suvedeslendas kui nool

ka talvistel teede, kui ootas mind kool.

Neid valjaste kõlinaid kuuleb veel hing

on meeles ta jälgede lumine ring.

Pilk peatub mul mängutoa hobuste peal, 

kuid tõeline ratsu ei unune eal.

Ma lapsena unistust uskuma jäin,

seal öösiti ratsuga traavimas käin.

Allikas: www.neevaaed.ee

Tärkamise aegu

Lõhnakannike -

maaema maimuke

sarapupõõsa all vilus,

õrna ja leebe lõhnaga,

õrnalt ja leebelt ilus.

Kastepiisake särab ta kuurmel 

mahedalt lillal

nagu küsimus:

 "Lapsuke, tuled mind noppima? Millal?"

Nii nii, sellega on nüüd väikene valik luuletusi otsas. Ja ma tõesti ei tea enamuse autoreid. Ja ei mäleta ka kuskohast ma need luuletused leidnud olen. 

Ma loodan, et teile mu Kallid meeldisid need luuletused ;) 

B.

Tallinna International Horse Show 2013

Nii, nagu ilmselt pealkirjast võib välja lugeda, siis jah, ma käisin see aasta ka horse showl. Kestis nagu ikka kolm päeva. 4. -6.oktoober siis täpsemalt. Tallinna läksin juba 3-nda oktoobri õhtul, selleks, et reedel nii vara ei peaks ärkama. Sellele vaatamata oli reedel ikkagi äratus kell seitse. Nii vara sellepärast, et mustamäelt oli vaja saku suurhalli minna. Võtab törts aega :D.

Allikas: www.sakusuurhall.ee

Neljapäev 03.10.13: 

Hommiku veetsin siis koolis. Mind ootas ees õudne maailma kultuuride suuline kontrolltöö. Jap pidime üks haaval klassi minema ja suuliselt vastama. Õnneks ei olnud väga pikk päev ja jäi enne ära minemist ka aega asju kokku panna ja veidi veel lebotada. Oma arvates olid kõik vajalikud asjad kotis ja nii ma siis läksin ära rongile. Olime juba veidi aega rongis istunud ja juttu ajanud ja siis hakkas rong ka liikuma. Ma ei mäleta miks, aga helistasin siis emmele. Ta muidugi muretses, et ma külma siis ei saaks horse showl jne. Ja siis küsis lõpuks, et kõik asjad ikka võtsid kaasa. Ma vastasin jaaa. Siis küsis, kas piletid ka ikka võtsid. Vot siis mul oli küll fuuuuuccckk. Piletid on kodus kapi peal. Fuck fuck fuck..... Helistasin siis kohe Kadile ja palusin teda, et ta saadaks piletid bussiga meile järgi. Peale jamamist ja ootamist sain siis Kadilt kõne, kus ta kinnitas, et piletid on bussil ja jõuavad Tallinna kell 21:30. Ise jõudsime Tallinna kell pool kaheksa. Saime siis enne bussi jõudmist oma asjad ilusti Dolly juurde ära viia ja poes ka käia. Jass oli meie kallis autojuht. Seega saime oma piletid ilusti kätte. Peale seda läksin mina Dollyga linna ja Annika läks koju (Dolly juurde) õppima. 

Allikas: www.yummly.com

Minu kokteil nägi taoline välja,
 ainult veidi veel rohkem okse

Linnas ühines ka Heidi meiega. Väga pikalt ei olnud linnas, mingi paar tundi ainult. Algul pakkus Dolly, et võiks jala koju minna. Ma matsin selle mõtte kohe maha, sest ma olin kontsadega ja ütlesin talle, et pärast vaatame kuidas koju saame. Käisime mitmes kohas, aga rahvast oli vähe. Lõpuks istusime laborisse ja võtsime koksid. Ma siis tellisin endale baileyse ananassi mahlaga. Muidugi kallas baaridaam need lihtsalt kokku. No ja kes teab, siis see näeb sedasi serveeritult välja nagu keegi oleks su klaasi oksendanud. Ma siis palusin tal selle ikka ära ka sheikida. Peale seda arvas baaridaam ka, et tegelikult näeb see koks päris hea välja :D. Igatahes maitseb väga hästi ! Olime seal veidi aega istunud, kui mingi tüüp tuli mind sebima. No ma siis ajasin temaga niisama juttu ja pärast läksime kolmekesi tema sõprade lauda ka. Seal ma vaidlesin nendega hobuste teema üle. Sest nemad olid päeval mõelnud, et mis inimesed need maksavad ja lähevad horse showd vaatama. Nad tõid näiteks, et kas siis tõesti inimesed lähevad ja vaatad hobuseid nagu mehed jalgpalli. Ma siis pidin loomulikult mainima, et jah ma vaatan  jalgpalli ka ja ise mängin ka. Minu võit XD. No ja üleüldse ei olnud nad ratsutamisest väga vaimustuses, seega jah ei jätkand seda teemat, sest Hans pakkus, et ta võib meid autoga koju viia ja siis me läksimegi. Veelkord tänud Hansule :) Kodus läksime kohe magama, sest ma olin ulme väsinud, kuigi väga põhjust ei olnud.

Reede 04.10.13:  

Sõime hommikust Annikaga ja siis lippasime trolli peale. Poole tee peal pidime trolli vahetama, mis on üpris tüütu. Kusjuures autoga saab miljon korda kiiremini ja otsem suurhalli. Igatahes hilisest kodust/ööbimiskohast väljumisest hoolimata jõudsime õigeks ajaks kohale. Ehk siis kell 09:00 istusime Annikaga juba suurhallis oma lemmikkohtade peal, stardijärjekord näpuvahel. Päev algas 5-6 aastaste noorhobuste näitusega. Hindajatele igatahes hobused meeldisid, minule ka :D. Esimene takistussõit oli noorte ratsanike oma, parkuuri kõrgusega 125 cm. Järgmiseks tuli parkuur 120/125 cm noortele hobustele. Kui aus olla, siis ma ootasin eestlastelt rohkem, aga kahjuks see aasta ei näidanud nad väga häid tulemusi. Samas kõik päevad ei ole vennad ja alati ei saagi hästi minna.

Foto: Külli Tedre

Kahe parkuuri lõppedes oli kell juba päris palju ja no me avastasime, et võiks süüa midagi. Valida oli, kas me lähme kuhugi lähedal olevasse poodi või ostame sealt samast hessburgeri või saku putkast. Hessist toidu ostmise mõtte kõrvaldasime üsna ruttu, samas välja ka ei viitsinud minna. Noh mina ostsin siis kohvi ja mingi võileiva. Kohv oli kohutav nagu tõsiselt kohutav. Noh võileib oli enam-vähem söödav. Annika ostis mingid kanavardad ja šoksi. Annika näo järgi ja öeldu järgi olid need kanavardad väga mittesöödavad. Ta põhimõtteliselt võttis paar ampsu ja siis ülejäänud viskas minema. Selle creepy kogemuse saamise ajaga oli paus läbi saanud ja algas parkuur 130 cm Oxeri auhindale, see siis oli avatud klass ja kõik kes tahtsid said võistelda. Selle sõidu võitis leedu ratsutaja. Sellel sõidul eestlased esimese kuue sekka ei mahtunud. Ega me väga muud ei teinudki kui istusime ja vaatasime ja arutasime kuidas keegi sõitis, mis meile ei meeldinud ja mis meeldis. Ja juba algaski uus parkuur kõrgusega 140 cm advokaadibüroo Borenius auhindadele. (Kui on mainitud, et kellegi auhindadele, siis see tähendab, et need on antud parkuuri sponsoreerivad firmad). Kohati ma ei mõista, kuidas ma suudan kõik need kolm päeva seal lihtsalt istuda ja jälgida, kuidas hobused koos ratsanikega üle või siis läbi takistuste hüppavad. On ikka kannatus. Samas peale kolme päeva on selline tunne nagu patareid oleks laetud. Vastukaaluks sellele on ka kohutav kadedus, sest ise pole nii ammu hobuse selga saanud ja veel on lihtsalt painav tahtmine kohe minna ja hobuse selga ronida.

Järgmisena kavas tuli koolisõidu noorhobuste esitlus. Seal siis esitleti noori hobuseid, kellega on alles vähe aega sõidetud. Kohtunike kommentaaride alusel olid enamus hobustel tulevikus hästi esineda suured lootused. Ehk siis võib loota, et koolisõidus on ka tulevikus häid tulemusi oodata. Selles mõttes ma imetlen koolisõitjaid kuna koolisõidu elementide õpetamine hobustele nõuab ikka päris kõvasti tööd. Üleüldse on koolisõidu kavasid vaja pikka aega harjutada, sest niisama häid tulemusi ei saa.

Allikas: www.ukusuviste.com

Vahelduseks võistlustele oli ka showd ja seda üsna otseses mõttes. Alustati kolmevõistluse demoga. Ratsutajad demonstreerisid kolmevõistluse alasid. Esimesena tutvustati koolisõidu osa. Kolmevõistluses on lihtsad elemendid nagu voldid jne. Ehk siis ei ole vaja midagi ulmseliselt keerulist teha. Teine ala on kross. See on päris õudne, sest peab kimama ja takistused on igasugused müürid ja suured palgid, hekid, trepid jne. Ma olen 100% kindel, et adrenaliin, mis sealt saab on meeletu ja kui aus olla, siis kunagi tahaks selle ise ka ära proovida. Kolmandaks alaks on takistussõit. See siis on sama nagu tavaline takistussõit. Igaüks eraldi annab suure koguse adrenaliini ja kui need kolm veel kokku panna, siis ma ei kujuta ettegi, mis ulmeline
kogus adrenaliini minu soontes voolaks. Oleks kindlasti proovimist väärt. Esitlus oli hea ja tekitas huvi. Ma varem ei olnud täpsemalt kolmevõistluse kohta uurinud. Teadsin ainult krossi ja selle õudsete takistuste osa.
Teine osa showst kuulus Uku Suvistele. Areenile saabus Uku vankris ja esimese laulu esitas ta sealt. Teine lugu kõlas ponide ja nende seljas istuvate väikeste tüdrukute sagina sees jalutades. Kolmanda loo aeg istus ta juba ise ka hobuse seljas. Väga üllatav oli, et ta nii vähes treeningu järel nii hästi seal hobuse seljas hakkama sai. Kirjeldus küll on tore, aga kahe esituse kohta on ka videod olemas. Seega kui oled rohkem huvitatud, siis saad kahe viimase kohta videosid vaadata siit: https://www.facebook.com/photo.php?v=705180202842784 ja siit: https://www.facebook.com/photo.php?v=706617229365748

Viimasena oli reede programmis koolisõidu kohustuslik kava. Selle võitis Dina Ellermann. Kohe oli näha, et ta on teistest klass kõrgemal. Vahe oli lihtsalt nii suur. Dina üle võib uhke olla!

Foto: Aldi Alev

Sellega lõppes ka meie esimene päev saku suurhallis, Tallinna International Horse Showl. Me olime päeva lõpuks põhimõtteliselt 12 tundi lihtsalt istunud, hullult väsinud, aga samas suurepärastest emotsioonidest pungil (vähemalt mina olin). Panime ennast siis korralikult riidesse, käisime poes ja ostsime endale pizzat ning läksime trolli peale. Taksopargi peatuses järgmist trolli oodates helistas meile Atsi ja uuris kas me ikka tuppa saame ja ütles, et nad tegid meile salatit. Ülimalt armas neist! Aga kahjuks olime me juba pizza ära ostnud. Atsi uuris kas me tuppa saame sellepärast, et Dolly läks maale. Lihtsalt võttis kätte ja läks ära ja jättis meid maha :D. Õnneks ma tean uksekoodi ja Jason andis oma toavõtme meile. Seega me saime ilusti koju ja lõpuks ka magama. Kell oli küll alles 12, aga see tundus nii hilja, et jube. Minu uni tuli jube kiiresti, Annikal vist võttis uinumine veidi aega. No ma magan igal pool nagu inglike. Pea patja puutub, siis on pilt läinud ka.
Sellega võib esimese hobuseid täis päeva lõppenuks lugeda.

Laupäev 05.10.13: 

Vaatamata sellele, et me juba 12 ajal magama läksime oli kell 7 tõusta ikka jube vara. Õnneks kohvi tegi veidi ergsamaks. Hommikul saime Atsiga saku suurhalli, seega jäi trollidega seiklemine ära. Jõudsime samuti kella 9 kohale. Selleks, et külmetamist vältida, siis võtsime ühe fliisteki kaasa. Panime küll ennast soojalt riide, aga kui sa ikka terve päeva paigal istuda ja parkuuride vahepeal ka eriti ei liigu, siis hakkab ikka päris külm.
Päeva suurhallis algas noorte ratsanike sõiduga, mille parkuuri kõrgus oli endiselt 125 cm. Võiks arvata, et jaa teine päev ja huvi on juba vähenenud, aga ei endiselt oli väga meeldiv tribüünile maanduda ja võistlusi nautida. See noorte ratsanike sõit oli juba parem, eestlased küll ei võitnud, aga jäid teiseks ja kolmandaks. Ja mis veel toredam, kolmas oli Susan. On ju loomulik, et kui mingil võistlusel osaleb keegi tuttav, siis on võistlust veel huvitavam vaadata, minul igatahes on, seega jah ma vaikselt hoidsin Susanile pöialt. Teiseks oli parkuur 125/130 cm noortele hobustele Cramo auhindadele. Selles sõidus oli eestlastest parim Urmas Raag, kes saavutas kolmanda koha. Võiks öelda, et kohe üsna varakult oli võistlemise vahele ka meelelahutus paigutatud.

Foto. Külli Tedre

Kolmandana oli "Excalibur-Horse Show" . See kestis ainult 10 minutit, aga oli väga lahe. Hobune oli lihtsalt megailus ja ikka väga hästi treenitud. Muidugi lisaks hobusele osalesid shows ka kaks inimest. Nad siis jutustasid (näitlesid) enda armumise loo. Väga huvitav, romantiline... ja tore. Ühesõnaga oli mida vaadata.
Aga edasi liikusime juba koolisõidu vabakavaga. Selles oli palju eelmise päeva kohustusliku kava elemente. Aga jällegi oli näha, kui kõvasti Dina Ellermann teistest üle oli. Seega ei peaks kellelegi üllatus olema, et Dina ja Landy's Akvarel ka vabakava võitsid.
Järgmistena olid  parkuur 135 cm E.L.L. Kinnisvara auhindadele ja parkuur 150 cm Tallinn Horseshow GP Aeroflot auhindadele. Selles mõttes, et see postitus on nagunii juba pikk, lohisev ja igav, siis nüüd ma panen siia lühidalt kava kirja. 

Foto: Külli Tedre

Show programm - Tulihobude etendus. Seal etenduses osalesid need samad, kes Excalibur - Horse Showsgi, ainult nüüd mässasid nad tulega. Seda saate vaadata siit: https://www.facebook.com/photo.php?v=707630805931057 
Lisaks neile osalesid seal samad ponid koos ratsanikega, kes reedelgi. Esinesid õhuakrobaadid ning tantsutüdrukud ja ka Uku lipsas showst läbi. 
Viimasena sel pikal päevl oli kuue takistusega sõit Massimo Dutti auhindadele. See on selline võistlus, kus tuleb hüpata kuute takistust ja iga ringiga läheb takistuste kõrgus suuremaks. Kes puhtalt neid takistusi ei ületa langeb võistlusest välja. Selle võitis Vladimir Beletsky nagu ka eelmisel aastal. Selle aasta kõrgeim takistus, mille ta puhtalt ära hüppas oli 180 cm. Teise koha sai meie lemmik - Kristaps. Tema siis hüppas puhtalt üle kõrgusest 175 cm, mõelge ainult 5 cm-ga kaotas. 
Koju tagasi jõudsime me umbes 23:30. Sõime ja ajasime veidi juttu ning jäime kohe magama. Öösel tulid Jason, Keio ja Sandre ka, aga mina küll neid tulemas ei kuulnud. Annika ütles, et olid kõvasti kolistanud ja lärmi teinud. Mina magasin nagu ingel. Mis on loomulikult mulle väga omane.

Pühapäev 06.10.13: 

Nagu ka eelneval kahel päeval oli äratus kell 7. Jube vara. Tähendab ärkamise hetkel oli kõik okei, aga mingi hetk poole päeva peal tuli jube unekas peale. Muidugi soodustas soe tekk ka meie und.
Viimane päev algas lõbusalt. Ootasime jälle Atsit, sest ta läks ka nagunii vaatama, kuidas Elis sõidab ja siis meil lihtsalt ei olnud mõtet pool tundi varem trollidega sõitma hakata. See kord siis tulid Sander ja Jason ka vaatama.

Foto: Külli Tedre

Loomulikult ei saanud me nii vaikselt ja rahulikult istuda kui reedel ja laupäeval, aga siiski oli endiselt väga meeldiv. Kõik need kolm päeva olid minu arvates väga meeldivad ja rahuldust pakkuvad.
Nagu ikka siis pühapäeval on kõige tähtsamad võistlused. Noorte ratsanike parkuuri tõsteti 5 cm võrra ehk siis kõrguseks sai 130 cm. Lõpuks sai eestlastega ka rahul olla, sest sellest parkuurist võtsid nad kaksikvõidu. Esimene oli Meriel Isok ja teine Susan Kaleta. Seega oli põhjust rõõmustada. Noortele ratsutajatele järgnes noorte hobuste sõit ja sellele omakorda parkuur kõrgusega 140 cm Nelja Energia AS auhindadele. Viimase sõidu võitis Rein Pill hobusel A Brok. Jällegi põhjust rõõmustada. Kui reedel ja laupäeval tundus asi üsna lootusetu, siis vähemalt viimasel päeval suudeti mind kahe võiduga üllatada.
Võistluste vahepalaks oli sama tulihobude show, mis laupäevalgi. Erinevus oli ainult selles, et kui pärast showd esinejaid tutvustati, siis Uku hobune ehmatas ja ta potsatas alla. Tundus, et ta viga ei saanud ja väga ära ka ei ehmatanud.

Foto: Külli Tedre

Viimaseks oli parkuur kõrgusega 160 cm, maailmakarika etapi Grand Prix Alexela auhindade. Parkuuris kõik takistused nii kõrged ei olnud ainult üks küündis kõrguseni 160 cm. Selles sõidus ei olnud isegi mitte esi kümnes ühtegi eestlast. Rein Pill oli 11-nes. Sõidu ajal olid emotsioonid laes. Terve sakusuurhall hoidis hinge kinni ja kui ükskõik kellel mõni takistus maha tuli, siis terve saal tegi aah, ei või midagi nii. Kes on käinud, see teab, kui hullult inimesed ikka kaasa elavad. Aga selle sõidu võitis Vladimir Beletsky. Selle üle mul on hea meel, sest ta on nii tore ratsutaja. Ta on kogu aeg selline rõõmsameelne. Ja ta näost on ka näha, et ta naudib ratsutamist.

Foto: Külli Tedre

Ümberhüppeid me vaatama ei jäänud, kuna muidu ei oleks rongi peale jõudnud. Seega umbes tund aega jäi lõpust vaatamata. Käisime siis veel mustamäel ära võtsime oma asjad ja puhkasime veidi. Kuid see puhkus oli tõesti ainult 10 -15 minutit. Siis juba seadsime sammud trollile ja sellega rallisime raudteejaama. Koju sõites oli ikka meeletu uni, aga rongis oli lihtsalt nii ebamugav, et ma lõpuks ei saanudki eriti magada. Tartus ootas juba Annika kutt ja nad olid nii armsad ja viisid mind ka koju ära. Ei pidanudki enam keset ööd bussidega seiklema hakkama. Kodus olin ma veidi peale poolt ühteist. Ma ei viitsind midagi teha, aga lõpuks ikka panin kooli asjad kokku ja särki värki ning läksin tuttu.

Esmaspäev 07.10.13: 

Kuna oli ikkagi koolipäev, siis oli mul ilusti äratus pandud ja pidin 8:30-ks kooli minema. Loomulikult ma ei läinud. Ma lihtsalt magasin nii rängalt sisse, et ma kohe ei oskagi öelda. Ma pole never nii hullusti sisse maganud. Ühesõnaga minu äratus oli kell seitse. Ma ei kuulnud seda. Kadi äratused olid ka kell seitse ja pool üheksa - neid ma ka ei kuulnud. Sandra oli mulle ka kell pool üheksa helistanud, seda ma samuti ei kuulnud. Ma siis tegin silmad lahti ja mõtlesin, et hmm varsti peaks äratus ka olema, et raudselt mingi pool tundi aega või midagi sellist. Vähemalt ma tavaliselt ärkan natuke enne äratust. Vaatasin siis seina peal olevat kella. Vaatasin veel korra ja veel. See näitas 13:45. No pekki õhtul see kell veel töötas, et patarei ei tohiks ju tühi olla. Vaatasin siis telefoni kella ka ja oi jah oligi kell 13:45. Helistasin siis Sandrale tagasi, et uurida, mis mure tal oli. Selleks ajaks oli meil juba kool ka läbi, seega poleks ma nagunii enam kooli saanud minna. Nii see esmaspäev tuulde läkski.


Kokkuvõte: Nädalavahetus oli ülimalt hea. Vaatamata istumisest valusaks jäänud tagumikule ja kangele seljale lähen ma järgmine aasta jälle. See on lihtsalt üks asi, mida peab nägema/kogema. Ja iga aasta uuesti :D
Kes selle postituse lõpuni läbi loeb on awesome, sest enamus sellest on täiesti tähtsusetu jutt ja ei anna mingit tarka infot. Osadest asjadest ei saa võib-olla aru ka jne.

Päikest ja udu
B.

Väike veiniõhtu

Ootame Kadiga Pontut, et saaks hakata veini jooma ja supernaturali hooaja esimest osa vaadata.

On mõnus õhtu. Küünal põleb, telekast käib pealtnägija, kass magab ja meil on külas Pontu. Vein on avatud ning olemine on väga mõnus.

Kõks mu lilled! 

Et igas päevas oleks nalja ja naeru...

B.

Nohu ja muu kraam, mida ühes päevas olema peab.

Nii ainult paar päeva ja siis on horse show. Kui awesome on see. Ma olen pidanud lihtsalt terve aasta ootama, et sinna JÄLLE minna. Ja kava jälgides tundub, et tulevad väga vinged kolm päeva. Okei ma olen 100% kindel, et see ei saagi kunagi halb olla. Mind ootab ees tohutu hunnik imelisi emotsioone ja selleks, et ma neid saaks ilma muule mõtlemata ka nautida, pean ma praegu mässama. Ehk siis ma reedel kooli ei lähe ja pean enne reedesed asjad ette ära tegema. Seega lähen ma homme eesti keele tunnist soome keele tööd tegema. Aga selleks, et seda teha peaks ma praegu soome keelt õppima. Väike häiriv tegur on see, et mul on nohu ja pea on nii uimane, et lihtsalt kohutav. Ma vist olen miljon korda juba ühte sõna vaadanud ja ma ikka ei mäleta seda XD. Hetkel tundub, et mulle vaatab soome keele mapist vastu mission impossible. Seega jah ma õpin... väga hoolega neid sõnu hetkel. Kusjuures ma peaks mingi 100 sõnalise asja ka kirjutama. Jah soome keeles ning ma olen üpriski kindel, et ma ei tea nii palju sõnugi XD. Kokkuvõtteks võib öelda, et läheb hästi!
Nii nüüd korraks hästi tsipa tänasest ka. Ärkasin hommikul ja mul oli ulme nohu. Täiesti crazy. Ma olen nii palju nuusanud, et ma imestan, et mu ajud veel oma koha peal on (ma väga kindel ei ole selles enam).
Peale kooli siis läksin apteeki ja ostsin nohurohtu. Muidugi avastasin ma veel, et kõht on tühi ja mul on kohe kindlasti pelmeene vaja. Ostsin need ka siis ja hakkasin koju jalutama. Poole tee peal tuli veel igasugu asju meelde, mida vaja oleks olnud. Loomulikult unustasin ma need juba koju jõudmiseks ära. Nii et, kui Kadi helistas, siis ma pidin kõik asjad üle vaatama ja meelde tuletama, mida vaja oli. Noh õnneks ma poleks nagunii rohkem asju tassida jaksand ka. Ma olen nagu viimane häda. Isegi trepist üles minemine oli äärmiselt väsitav.

Minu lilled

Õnneks sai Kadi Issiga poodi minna. Ma sain taskurätte juurde - õnn väikestest asjadest. Aga mis on kõige kõigem tänases päevas on see, et Kadi tõi mulle lilli. Ma armastan lilli ja need on nii ilusad ja armsad ja toredad. Nüüd oleks paras mainida: ja te veel küsite, miks ma teda armastan ???? Ta on lihtsalt ülisuperarmas elukaaslane!!
Kadi aitähhhhhhh.... !!!!
See, et ta mulle lilli tõi tegi mu olemise kohe miljon korda paremaks!
Ehk suudan varsti jälle teie aega raisata ja teie mõtteid reostada ;)


NB! Hoidke end soojas ja ärge minu lähedale tulge. Ma võin teile oma nohu nakatada!

Ma panen kõik oma tervenemise lootused vanilli tee ja sudafedi peale. Muidugi vanilli teest pole midagi paremat olemas ehk siis: see aitab kõige vastu! :D
Feel free to try it!
B.