Midagi crazyst nv-st ja postitatud Signe netti kasutades :D

Linnu geps... See oli ilmselt lause/sõnade kooslus, mida ma kuulsin laupäevase päeva jooksul kõige rohkem. Kuna ma olen nii õel, siis ma lihtsalt pidin oma postitust selle ära märkimisega alustama. Aga nüüd siis lähemalt kõigest. Reedel sain ma praktikalt kella kolmest ära ja tänu sellele ka Atsi autoga Viljandisse. Ei pidanudki rongi või bussiga piinlema (bussiga oleks suurem piin olnud). Ja tänu sellele jõudsin ma isegi natuke kodus puhata enne tööle minemist. Nagu keegi oleks ette teadnud, et Berle on praegu praktikal ja tal on väga pikk sõit koju ja äratus ka suhteliselt varajane, siis avati klubi reedel juba kell 22:00. See tähendab seda, et ma pidin oma pepsi kohale vedama kella üheksaks. Alustasin siis kauba ära panemisega ja edasi tegelesin juba muude toimetustega. Veel teadmiseks reedel esines meil Jana Kask. Kõik oli väga hea, ainult rahvast ei olnud, keegi keeras lava valgustuse pekki ja endiselt, inimesi oli meeletult vähe. Kas keegi oskab öelda, mis Viljandi inimestel viga on? Miks nad meie juures ei käi? Ja mis neid meile tooks, sest ma enam ei suuda midagi välja mõelda. Ehk klubi uus omanik suudab elu taas käima panna. Aga tagasi töö juurde. Öö möödus suhteliselt tiksudes, ega kahekesi seal baarileti taga väga midagi teha ei olnud. Ja ma ei mõista, kuidas kõik Villyt teavad ja miks nad tahavad ainult temalt juua osta. Isegi kui ma seisan seal, täiesti vaba ja valmis teenindama, siis nad ikka ootavad -.- Võiks ju eeldada, et mehedki siis tulevad ostavad minult, aga ei, nemad tahavad ka Villyt. No ei mõista ma seda ka :D. Vb oleks mul ka suurem klientuur, kui ma oleks sama vana javärki kui Villy XD. Rohkem väga ma reedest enam ei mäleta. Kui siis nii palju, et mul oli asju must miljon. Kummikud ja jope ja siis laupäeva päevaks riided ja laupäeva ööseks riided ja siis veel töö tegemiseks läpakas. Ühesõnaga oli mul tunne, et ma kolin kohe Mari juurde sisse. Kõik see mässamine oli selleks, et laupäeval minna offroadi kolle vaatama. Ma mõtlesin alguses küll, et jummel milline enese piinamine see oleks, aga siis otsustasin, et mul on vaja elada. Ja et ma tahan minna. Kuna ma selle päevaga muud tarka poleks nagunii teinud, siis ma võtsin vastu otsuse, et ma ikka lähen. Aaa nii palju ka veel, et Mari vend ja tema sõber ja autojuht plaanisid minna ja pakkusid meile võimalust nendega ühineda. See pakkumine tuli mulle üsna ootamatult ja ma väga ei kujutanud ette, mis mind peale une maha jätmise ees ootab. Seega võib kohati öelda, et ma harrastasin pea ees vette hüppamist (A).

Väljasõit Viljandist oli 06:30. Nii ärge sattuge paanikasse – ma tean küll, et ma olen crazy ja puhta peast soe (kui soovi on võite ikkagi minuga õiendada (see oli vist rohkem mõeldud mu elukaaslasele) seega jään ootama kõnet). Aga ma sain enne minemist natuke üle tunni aja magada ja no autos pidin ka sõidu ajal magama. Mis muidugi kukkus haledalt läbi. Mari vend (edaspidi Rauno) ja sõber Jaanus on kõige võimekamad une ära peletajad üldse :D. Umbes sada korda oli mul, et  ahhaa nüüd ma toetan pea siia, vastu akent ja magan, kui nad suutsid jälle mõne killu või muu und segava teguriga välja tulla. Ja ma olen 100% kindel, et see oli selle kohutava nädala ära unustamiseks parim variant. Ma sain kõigi viie päeva eest tagant järgi naerda ja ennast hästi tunda. Mul on kohe täitsa kahju, et see nädal nii kehvasti läks. Ja sellest ma lähemalt ei viitsi siia trükkida ka. Kes teavad, need on järelikult minuga kontaktis olnud. Ma täna kohe oskan ühe teema juurest teise juurde põrgata. Ilmselt kui keegi oleks minuga täna suuremat vestlust arendanud, siis ma oleks kogu aeg vahele seganud, mingite lambi asjadega. Nii et nüüd tagasi laupäeva juurde :D. Lisaks autole, kus mina viibisin, oli veel üks auto. Seal viibisid teised kaasmaalased, kes noh nagu arvata võib tulid ka offroadile. Mina sealt kedagi ei teadnud, aga see ei ole ju mingi takistus. Ma olin tubli ja ostsin endale Mari juurde hommikusöögi, aga lõpuks sõime me seda alles siis kui Narvast ära tulema hakkasime ja see oli suurima nälja kustutajaks. Ma ostsin täidisega pikukest, pole seda mega ammu söönud ja ma suutsin seda isegi oma tunni aja jooksul unes näha :D. Igatahes pärast pikka sõitu, ühe trahvi üles korjamist ja tohutul hulgal naermist olime me suure ekslemise peale kohal. Ja ootasime autosid. Muidugi enne kui me mõnda nägime, siis olime mitu erinevat kohta läbi rallinud. Peab tunnistama, et see paik oli seal jube. Parim koht õudusfilmide tegemiseks. Majad on lagunenud, aknad eest pekstud, mõni vb sõja ajast kahjustatud. Igal pool prügi, kohutav. Pimedas seal üksi olla – no mina kardaks.

 Et jah ootasime autosid :D. Päris pikka aega olime juba oodanud ja siis selgus, et tund poolteist läheb veel aega, enne kui esimesed autod sinna kohale jõuavad. Mul oli juba selle ajaga päris väss peale tulnud, külm hakkas ka väsimusest ja siis ma läksin autosse magama. Sain terve tagumise istme enda alla. Muidugi olin ma nii tark ja väsinud, et magasin turvavöö otsas nii, et ärgates oli siit valus ja sealt jne :D. Aga see poolteist tundi päästis mu päeva, sest peale seda ma ei olnud enam üldse väsinud ja trall läks edasi. Need autod on väga vinged ja kuidas nad seal möllasid – awesome. Muidugi ma ootasin, et näeb veidi rohkem. Tahan veel ära mainida, et Rauno ja Jaanuse hoidis päev otsa lõbusa kast kissi. Mis oli neil kella poole kolmeks otsas. Või noh mina (pean selle ikka ära mainima, natuke ego)viisin neile autost viimase umbes sellel ajal. Kella kolmest hakkasime vaikselt ära koju liikuma, et kell 19 Viljandis olla. Marit ootas ees sünnipäev ja mind töö, enne mida oleks lux magada olnud. Nagu juba enne ääri-veeri mainisin, siis enne Narvast lahkumist oli meil kõht väga tühi. Ma pooldasin kolme käe ja nelja jalaga olerexi kebabi. Aga teise auto rahvas tahtis kuhugi korralikult sööma minna. No me siis olime nõus ja jäi otsus, et Jõhvis sööme. See oli lihtsalt ulme. Koht mega tühi ja siis ükski koht ei sobinud. Kus ei olnud midag, kus oli reserveeritud jne. Lõpuks läksime rimisse, ostsime midagi suurima nälja kustutamiseks ja siis sain ma ikkagi oma olerexi kebabi. Ma ilmselt särasin õnnest, et ma lõpuks ikka oma tahtmist sain :D. Peale meie tankimist sõitsime edasi. Räme udu oli ja mingi hetk oli Põltsamaani vaid 28 km. Ja siis mingi aja pärast olime me väga eksinud ja jõudsime Roosna-Allikule. Lõpuks olime me mäos ja sõitsime siis sealt Viljandisse. Seega meie koju jõudmine venis  viie ja poole tunni pikkuseks. Päevaga sõitsime maha üle 500 km. Nii et nädalavahetusega sain ma enam vähem 1000 km kokku :D. Ja mis peamine, ma ei unusta kunagi, et MINU ja MARI põied on selles süüdi, et me ära eksisime XD. Ma ei usalda enam mitte kunagi oma põit, kui kuskil pimedas ja udus sõidan. Ja isegi mitte kõrval istmel või taga istmel olles. 

Lõpuks Viljandis, siis Mari tormas peole, mina tundsin ennast nagu kodus ja käisin tema juures veel pesus ära – muidu oleks ma vist päris laip välja näinud. Sättisin ennast korda ja läksin tööle. Vahe peal enne töö algust käisin veel poes piima ostmas, muidugi selgus hommikul, et tegelikult ikka ei olnud vaja seda piima :D. Töö hakkas ja ülla ülla, jälle oli rahvaga kitsas. Mul oli nii igav, et sure ära. Kahekesi ei olnud mitte midagi teha seal leti taga jälle. Siis ma siiberdasingi ringi, et mitte magama jääda. Tantsisin leti taga omaette ja vegeteerisin niisama. Seda kõike seniks, kuni kuskilt ilmusid leti juurde Jaanus ja Raido. Sellest hetkest sain ma jälle naerda ja tundsin ennast elusana. Muidugi , et ikka ja jälle tõestada, kui õel ma olen, siis mul pole üldse kahju, kui Jaanusel räme pohmakas oli. Aga aitäh mu ärkvel hoidmise eest kutid. Kuna Raido oli täitsa okei ehk siis üsna kaine, andsin ma Mari võtmed tema kätte, sest nad pidid redi minema ja seal Mari ja muu rahvaga kokku saama. Saatsin nad siis ilusti uksest välja ja puha ja natukese aja pärast vaatan oi Mari jalutab üle saali leti poole. Muidugi läks Raido võtmetega ära XD. Õnneks pärast sai see asi korda. Ma lasin päeva lõpuks ka ennast ikka täitsa lõdvaks ja läksin ära tantsima. Viimase tantsu tegin ühe kliendiga. Aga enne seda oli palju parem tants Mari ja Raunoga. Päeva lõpetuseks jõudsin ma 15 minutit peale viite hommikul magama ka. Ja jäin oma kella kümnest äratust ootama. 

Midagi Jaanusele

Pühapäeval pakkisin asjad kokku, olin niisama kasutu kodus ja siis läksin ripsmehooldusesse ja sealt edasi juba Tallinna. Kus ma oma asjad võtsin ja ära Papa juurde kolisin. Õnneks on mul suurim ingel Jason, kes mind autoga transportis. Muidu ma oleks küll ära surnud ja pooled asjad vahepeal minema visanud, sest kolm kotti, läbi linna kuskil trammis ja trollis vedada on isegi minu jaoks liig. Õhtul vaatasime Papa ja Silviga näo saadet ja naersime ning peale seda läksin ära tuttu.

Hirmus pikk postitus jälle. Aga ma olen vähemalt eelmise aasta postituste arvu ületanud :D.

Päikest mu musirullid ;)

B.