Yes, what a pretty little nightmare

Hei hei tüübid. Kuidas läheb? Nüüd te kindlasti arvate, et ma olen lolliks läinud ja postitan nii palju, aga ma lihtsalt tahan, et mu aasta postituste arv oleks veidi suurem, kui ta praegu on. Et siis nagu väikestviisi eesmärk sai püstitatud, et see aasta kriblan blogisse rohkem, kui eelmine aasta. Paar postitust küll juba on rohkem kui eelmine aasta, aga sellest on veel veidi vähe :D No ja aega aasta lõpuni ei ole ka just enam meeletult jäänud.

Postituse pealkiri tõotab küll üleni kirumist ja pahane olemise teksti, aga nagu ikka, siis tuleb kõiges alustada positiivsete asjadega ja edasi minna negatiivsetega. Ma siis teen ka nii nagu peab ja alustan headest asjadest. 

Ma ei tea kuidas teil on, aga minu aeg on meeletult kiiresti läinud. Päev päeva järel muudkui kaovad ja kaovad. Juba on praktika lõpuni vaid kaks nädalat jäänud jne. Peale seda peaks veidi rohkem jälle aega olema, aga miskipärast ma ei usu seda. Praeguse seisuga olen ma praktikal väga tubli olnud ja kui ma sedasi jätkan, siis ehk saan oma kevadise praktika ka Estravelis läbi viia. Te ei kujuta ette, kui väga mulle seal meeldib. Kõik on nii sõbralikud ja toredad. Iga reede on koogi hommik. See tähendab seda, et keegi küpsetab koogi ja siis me kõik sööme seda. Kaks reedet on küll koogid väga head välja näinud ja puha, aga mul pole mitte mingit magusa isu, seega pole ma ka neid söönud. Vb on mul stress ja ma lihtsalt ei taha sellepärast eriti süüa. Aga need koogid, kui ma ükskord magusat jälle tahtma hakkan, siis ma pean neid ise lihtsalt järgi tegema. Kohvi joomist hakkan ka vaikselt  maha jätma. Mõtlen küll, et võiks kohvi teha ja siis kui hakkan ennast  liigutama, et lähen ja teen siis kohvi , siis enam ei tahagi -.-

Selle kahe nädalaga olen ma üldiselt üsna palju jõudnud ära teha. Erinevaid sihtkohti välja mõelnud, kliendiprofiilidega tegelenud, kliendikaartidega tegelenud. Ühesõnaga igast kraami. Kliendiprofiile oli nii palju, et ma mõtlesin, et enne kui need valmis saan, siis annan küll saba, aga näe täitsa elus ja veel uhke ka, et need valmis sain :D. Mu praktikajuhendaja ütles täna, et kuna ma selline nutinuudel olen, siis saan ma esmaspäeval hakata nende programmis midagi teha. Kõlab hästi, sest mida rohkem ma teen, seda parema kogemuse saan.

Ja et kõik teaksid, kui tige ma olen, siis kirjutan siia sellest ka. Töö juures lihtsalt süüakse mu närve ja raisatakse minu aega. Ma uurisin juba esmaspäeval, et mis mind laup ees ootab ja siis reedel pidin miljon korda helistama, et lõpuks siis teada ka saaks. Ehk ma pidin vastust ootama ainult viis päeva ja siis ka sain selle ainult tänu enda kannatlikkusele uuesti ja uuesti helistada. Hommikuse kõne aeg lubati mulle paari tunni pärast tagasi helistada ja siis, kui ma lõpuks õhtul ise helistasin öeldi mulle, aa aga ma kirjutasin sulle ka natuke aega tagasi. Mis on pistmist tagasi helistamisel ja facebooki kirjutamisel?  Ja alles ma ütlesin, et mul ei ole netti ja ma ei pruugi üldse facebooki sattuda see nädal, nii et helistage. 

Ma ei viitsi niimoodi. Mul on ju eraelu ka ja ma ei ole kogu aeg Viljandis ning mul on vaja planeerida oma aega nii, et ma jõuaks igale poole. Eriti on vaja ajastada, sest ma sõltun igati bussidest ja rongidest kuna Tallinnas ma oma autoga ei käi. No ja siis nemad ei saa asju õigel ajal korda ajada. Kuidas ma siis saan vaadata, mis kell ja millega ma ennast Viljandisse organiseerin -.- Huvitav, kas töötajatega on nii raske normaalne olla. Või on pea nagu kardin, kust kõik küsimused lihtsalt läbi puhuvad. Igatahes ma olen väga pahane selle praeguse asjaajamise pärast. Õnneks ma ikka sain teada ja lõpuks Tartusse jõudes vaatasin endale transpordi ka välja. Aga üleüldse kogu see klubis toimuv on praegu täielik õudusunenägu ja kurnab mind meeletult. 

Tervitades

B.

Ps postitus on kirjutatud reedel rongis, lihtsalt alles nüüd oli aega üles laadida :D.