Tallinna International Horse Show 2013

Nii, nagu ilmselt pealkirjast võib välja lugeda, siis jah, ma käisin see aasta ka horse showl. Kestis nagu ikka kolm päeva. 4. -6.oktoober siis täpsemalt. Tallinna läksin juba 3-nda oktoobri õhtul, selleks, et reedel nii vara ei peaks ärkama. Sellele vaatamata oli reedel ikkagi äratus kell seitse. Nii vara sellepärast, et mustamäelt oli vaja saku suurhalli minna. Võtab törts aega :D.

Allikas: www.sakusuurhall.ee

Neljapäev 03.10.13: 

Hommiku veetsin siis koolis. Mind ootas ees õudne maailma kultuuride suuline kontrolltöö. Jap pidime üks haaval klassi minema ja suuliselt vastama. Õnneks ei olnud väga pikk päev ja jäi enne ära minemist ka aega asju kokku panna ja veidi veel lebotada. Oma arvates olid kõik vajalikud asjad kotis ja nii ma siis läksin ära rongile. Olime juba veidi aega rongis istunud ja juttu ajanud ja siis hakkas rong ka liikuma. Ma ei mäleta miks, aga helistasin siis emmele. Ta muidugi muretses, et ma külma siis ei saaks horse showl jne. Ja siis küsis lõpuks, et kõik asjad ikka võtsid kaasa. Ma vastasin jaaa. Siis küsis, kas piletid ka ikka võtsid. Vot siis mul oli küll fuuuuuccckk. Piletid on kodus kapi peal. Fuck fuck fuck..... Helistasin siis kohe Kadile ja palusin teda, et ta saadaks piletid bussiga meile järgi. Peale jamamist ja ootamist sain siis Kadilt kõne, kus ta kinnitas, et piletid on bussil ja jõuavad Tallinna kell 21:30. Ise jõudsime Tallinna kell pool kaheksa. Saime siis enne bussi jõudmist oma asjad ilusti Dolly juurde ära viia ja poes ka käia. Jass oli meie kallis autojuht. Seega saime oma piletid ilusti kätte. Peale seda läksin mina Dollyga linna ja Annika läks koju (Dolly juurde) õppima. 

Allikas: www.yummly.com

Minu kokteil nägi taoline välja,
 ainult veidi veel rohkem okse

Linnas ühines ka Heidi meiega. Väga pikalt ei olnud linnas, mingi paar tundi ainult. Algul pakkus Dolly, et võiks jala koju minna. Ma matsin selle mõtte kohe maha, sest ma olin kontsadega ja ütlesin talle, et pärast vaatame kuidas koju saame. Käisime mitmes kohas, aga rahvast oli vähe. Lõpuks istusime laborisse ja võtsime koksid. Ma siis tellisin endale baileyse ananassi mahlaga. Muidugi kallas baaridaam need lihtsalt kokku. No ja kes teab, siis see näeb sedasi serveeritult välja nagu keegi oleks su klaasi oksendanud. Ma siis palusin tal selle ikka ära ka sheikida. Peale seda arvas baaridaam ka, et tegelikult näeb see koks päris hea välja :D. Igatahes maitseb väga hästi ! Olime seal veidi aega istunud, kui mingi tüüp tuli mind sebima. No ma siis ajasin temaga niisama juttu ja pärast läksime kolmekesi tema sõprade lauda ka. Seal ma vaidlesin nendega hobuste teema üle. Sest nemad olid päeval mõelnud, et mis inimesed need maksavad ja lähevad horse showd vaatama. Nad tõid näiteks, et kas siis tõesti inimesed lähevad ja vaatad hobuseid nagu mehed jalgpalli. Ma siis pidin loomulikult mainima, et jah ma vaatan  jalgpalli ka ja ise mängin ka. Minu võit XD. No ja üleüldse ei olnud nad ratsutamisest väga vaimustuses, seega jah ei jätkand seda teemat, sest Hans pakkus, et ta võib meid autoga koju viia ja siis me läksimegi. Veelkord tänud Hansule :) Kodus läksime kohe magama, sest ma olin ulme väsinud, kuigi väga põhjust ei olnud.

Reede 04.10.13:  

Sõime hommikust Annikaga ja siis lippasime trolli peale. Poole tee peal pidime trolli vahetama, mis on üpris tüütu. Kusjuures autoga saab miljon korda kiiremini ja otsem suurhalli. Igatahes hilisest kodust/ööbimiskohast väljumisest hoolimata jõudsime õigeks ajaks kohale. Ehk siis kell 09:00 istusime Annikaga juba suurhallis oma lemmikkohtade peal, stardijärjekord näpuvahel. Päev algas 5-6 aastaste noorhobuste näitusega. Hindajatele igatahes hobused meeldisid, minule ka :D. Esimene takistussõit oli noorte ratsanike oma, parkuuri kõrgusega 125 cm. Järgmiseks tuli parkuur 120/125 cm noortele hobustele. Kui aus olla, siis ma ootasin eestlastelt rohkem, aga kahjuks see aasta ei näidanud nad väga häid tulemusi. Samas kõik päevad ei ole vennad ja alati ei saagi hästi minna.

Foto: Külli Tedre

Kahe parkuuri lõppedes oli kell juba päris palju ja no me avastasime, et võiks süüa midagi. Valida oli, kas me lähme kuhugi lähedal olevasse poodi või ostame sealt samast hessburgeri või saku putkast. Hessist toidu ostmise mõtte kõrvaldasime üsna ruttu, samas välja ka ei viitsinud minna. Noh mina ostsin siis kohvi ja mingi võileiva. Kohv oli kohutav nagu tõsiselt kohutav. Noh võileib oli enam-vähem söödav. Annika ostis mingid kanavardad ja šoksi. Annika näo järgi ja öeldu järgi olid need kanavardad väga mittesöödavad. Ta põhimõtteliselt võttis paar ampsu ja siis ülejäänud viskas minema. Selle creepy kogemuse saamise ajaga oli paus läbi saanud ja algas parkuur 130 cm Oxeri auhindale, see siis oli avatud klass ja kõik kes tahtsid said võistelda. Selle sõidu võitis leedu ratsutaja. Sellel sõidul eestlased esimese kuue sekka ei mahtunud. Ega me väga muud ei teinudki kui istusime ja vaatasime ja arutasime kuidas keegi sõitis, mis meile ei meeldinud ja mis meeldis. Ja juba algaski uus parkuur kõrgusega 140 cm advokaadibüroo Borenius auhindadele. (Kui on mainitud, et kellegi auhindadele, siis see tähendab, et need on antud parkuuri sponsoreerivad firmad). Kohati ma ei mõista, kuidas ma suudan kõik need kolm päeva seal lihtsalt istuda ja jälgida, kuidas hobused koos ratsanikega üle või siis läbi takistuste hüppavad. On ikka kannatus. Samas peale kolme päeva on selline tunne nagu patareid oleks laetud. Vastukaaluks sellele on ka kohutav kadedus, sest ise pole nii ammu hobuse selga saanud ja veel on lihtsalt painav tahtmine kohe minna ja hobuse selga ronida.

Järgmisena kavas tuli koolisõidu noorhobuste esitlus. Seal siis esitleti noori hobuseid, kellega on alles vähe aega sõidetud. Kohtunike kommentaaride alusel olid enamus hobustel tulevikus hästi esineda suured lootused. Ehk siis võib loota, et koolisõidus on ka tulevikus häid tulemusi oodata. Selles mõttes ma imetlen koolisõitjaid kuna koolisõidu elementide õpetamine hobustele nõuab ikka päris kõvasti tööd. Üleüldse on koolisõidu kavasid vaja pikka aega harjutada, sest niisama häid tulemusi ei saa.

Allikas: www.ukusuviste.com

Vahelduseks võistlustele oli ka showd ja seda üsna otseses mõttes. Alustati kolmevõistluse demoga. Ratsutajad demonstreerisid kolmevõistluse alasid. Esimesena tutvustati koolisõidu osa. Kolmevõistluses on lihtsad elemendid nagu voldid jne. Ehk siis ei ole vaja midagi ulmseliselt keerulist teha. Teine ala on kross. See on päris õudne, sest peab kimama ja takistused on igasugused müürid ja suured palgid, hekid, trepid jne. Ma olen 100% kindel, et adrenaliin, mis sealt saab on meeletu ja kui aus olla, siis kunagi tahaks selle ise ka ära proovida. Kolmandaks alaks on takistussõit. See siis on sama nagu tavaline takistussõit. Igaüks eraldi annab suure koguse adrenaliini ja kui need kolm veel kokku panna, siis ma ei kujuta ettegi, mis ulmeline
kogus adrenaliini minu soontes voolaks. Oleks kindlasti proovimist väärt. Esitlus oli hea ja tekitas huvi. Ma varem ei olnud täpsemalt kolmevõistluse kohta uurinud. Teadsin ainult krossi ja selle õudsete takistuste osa.
Teine osa showst kuulus Uku Suvistele. Areenile saabus Uku vankris ja esimese laulu esitas ta sealt. Teine lugu kõlas ponide ja nende seljas istuvate väikeste tüdrukute sagina sees jalutades. Kolmanda loo aeg istus ta juba ise ka hobuse seljas. Väga üllatav oli, et ta nii vähes treeningu järel nii hästi seal hobuse seljas hakkama sai. Kirjeldus küll on tore, aga kahe esituse kohta on ka videod olemas. Seega kui oled rohkem huvitatud, siis saad kahe viimase kohta videosid vaadata siit: https://www.facebook.com/photo.php?v=705180202842784 ja siit: https://www.facebook.com/photo.php?v=706617229365748

Viimasena oli reede programmis koolisõidu kohustuslik kava. Selle võitis Dina Ellermann. Kohe oli näha, et ta on teistest klass kõrgemal. Vahe oli lihtsalt nii suur. Dina üle võib uhke olla!

Foto: Aldi Alev

Sellega lõppes ka meie esimene päev saku suurhallis, Tallinna International Horse Showl. Me olime päeva lõpuks põhimõtteliselt 12 tundi lihtsalt istunud, hullult väsinud, aga samas suurepärastest emotsioonidest pungil (vähemalt mina olin). Panime ennast siis korralikult riidesse, käisime poes ja ostsime endale pizzat ning läksime trolli peale. Taksopargi peatuses järgmist trolli oodates helistas meile Atsi ja uuris kas me ikka tuppa saame ja ütles, et nad tegid meile salatit. Ülimalt armas neist! Aga kahjuks olime me juba pizza ära ostnud. Atsi uuris kas me tuppa saame sellepärast, et Dolly läks maale. Lihtsalt võttis kätte ja läks ära ja jättis meid maha :D. Õnneks ma tean uksekoodi ja Jason andis oma toavõtme meile. Seega me saime ilusti koju ja lõpuks ka magama. Kell oli küll alles 12, aga see tundus nii hilja, et jube. Minu uni tuli jube kiiresti, Annikal vist võttis uinumine veidi aega. No ma magan igal pool nagu inglike. Pea patja puutub, siis on pilt läinud ka.
Sellega võib esimese hobuseid täis päeva lõppenuks lugeda.

Laupäev 05.10.13: 

Vaatamata sellele, et me juba 12 ajal magama läksime oli kell 7 tõusta ikka jube vara. Õnneks kohvi tegi veidi ergsamaks. Hommikul saime Atsiga saku suurhalli, seega jäi trollidega seiklemine ära. Jõudsime samuti kella 9 kohale. Selleks, et külmetamist vältida, siis võtsime ühe fliisteki kaasa. Panime küll ennast soojalt riide, aga kui sa ikka terve päeva paigal istuda ja parkuuride vahepeal ka eriti ei liigu, siis hakkab ikka päris külm.
Päeva suurhallis algas noorte ratsanike sõiduga, mille parkuuri kõrgus oli endiselt 125 cm. Võiks arvata, et jaa teine päev ja huvi on juba vähenenud, aga ei endiselt oli väga meeldiv tribüünile maanduda ja võistlusi nautida. See noorte ratsanike sõit oli juba parem, eestlased küll ei võitnud, aga jäid teiseks ja kolmandaks. Ja mis veel toredam, kolmas oli Susan. On ju loomulik, et kui mingil võistlusel osaleb keegi tuttav, siis on võistlust veel huvitavam vaadata, minul igatahes on, seega jah ma vaikselt hoidsin Susanile pöialt. Teiseks oli parkuur 125/130 cm noortele hobustele Cramo auhindadele. Selles sõidus oli eestlastest parim Urmas Raag, kes saavutas kolmanda koha. Võiks öelda, et kohe üsna varakult oli võistlemise vahele ka meelelahutus paigutatud.

Foto. Külli Tedre

Kolmandana oli "Excalibur-Horse Show" . See kestis ainult 10 minutit, aga oli väga lahe. Hobune oli lihtsalt megailus ja ikka väga hästi treenitud. Muidugi lisaks hobusele osalesid shows ka kaks inimest. Nad siis jutustasid (näitlesid) enda armumise loo. Väga huvitav, romantiline... ja tore. Ühesõnaga oli mida vaadata.
Aga edasi liikusime juba koolisõidu vabakavaga. Selles oli palju eelmise päeva kohustusliku kava elemente. Aga jällegi oli näha, kui kõvasti Dina Ellermann teistest üle oli. Seega ei peaks kellelegi üllatus olema, et Dina ja Landy's Akvarel ka vabakava võitsid.
Järgmistena olid  parkuur 135 cm E.L.L. Kinnisvara auhindadele ja parkuur 150 cm Tallinn Horseshow GP Aeroflot auhindadele. Selles mõttes, et see postitus on nagunii juba pikk, lohisev ja igav, siis nüüd ma panen siia lühidalt kava kirja. 

Foto: Külli Tedre

Show programm - Tulihobude etendus. Seal etenduses osalesid need samad, kes Excalibur - Horse Showsgi, ainult nüüd mässasid nad tulega. Seda saate vaadata siit: https://www.facebook.com/photo.php?v=707630805931057 
Lisaks neile osalesid seal samad ponid koos ratsanikega, kes reedelgi. Esinesid õhuakrobaadid ning tantsutüdrukud ja ka Uku lipsas showst läbi. 
Viimasena sel pikal päevl oli kuue takistusega sõit Massimo Dutti auhindadele. See on selline võistlus, kus tuleb hüpata kuute takistust ja iga ringiga läheb takistuste kõrgus suuremaks. Kes puhtalt neid takistusi ei ületa langeb võistlusest välja. Selle võitis Vladimir Beletsky nagu ka eelmisel aastal. Selle aasta kõrgeim takistus, mille ta puhtalt ära hüppas oli 180 cm. Teise koha sai meie lemmik - Kristaps. Tema siis hüppas puhtalt üle kõrgusest 175 cm, mõelge ainult 5 cm-ga kaotas. 
Koju tagasi jõudsime me umbes 23:30. Sõime ja ajasime veidi juttu ning jäime kohe magama. Öösel tulid Jason, Keio ja Sandre ka, aga mina küll neid tulemas ei kuulnud. Annika ütles, et olid kõvasti kolistanud ja lärmi teinud. Mina magasin nagu ingel. Mis on loomulikult mulle väga omane.

Pühapäev 06.10.13: 

Nagu ka eelneval kahel päeval oli äratus kell 7. Jube vara. Tähendab ärkamise hetkel oli kõik okei, aga mingi hetk poole päeva peal tuli jube unekas peale. Muidugi soodustas soe tekk ka meie und.
Viimane päev algas lõbusalt. Ootasime jälle Atsit, sest ta läks ka nagunii vaatama, kuidas Elis sõidab ja siis meil lihtsalt ei olnud mõtet pool tundi varem trollidega sõitma hakata. See kord siis tulid Sander ja Jason ka vaatama.

Foto: Külli Tedre

Loomulikult ei saanud me nii vaikselt ja rahulikult istuda kui reedel ja laupäeval, aga siiski oli endiselt väga meeldiv. Kõik need kolm päeva olid minu arvates väga meeldivad ja rahuldust pakkuvad.
Nagu ikka siis pühapäeval on kõige tähtsamad võistlused. Noorte ratsanike parkuuri tõsteti 5 cm võrra ehk siis kõrguseks sai 130 cm. Lõpuks sai eestlastega ka rahul olla, sest sellest parkuurist võtsid nad kaksikvõidu. Esimene oli Meriel Isok ja teine Susan Kaleta. Seega oli põhjust rõõmustada. Noortele ratsutajatele järgnes noorte hobuste sõit ja sellele omakorda parkuur kõrgusega 140 cm Nelja Energia AS auhindadele. Viimase sõidu võitis Rein Pill hobusel A Brok. Jällegi põhjust rõõmustada. Kui reedel ja laupäeval tundus asi üsna lootusetu, siis vähemalt viimasel päeval suudeti mind kahe võiduga üllatada.
Võistluste vahepalaks oli sama tulihobude show, mis laupäevalgi. Erinevus oli ainult selles, et kui pärast showd esinejaid tutvustati, siis Uku hobune ehmatas ja ta potsatas alla. Tundus, et ta viga ei saanud ja väga ära ka ei ehmatanud.

Foto: Külli Tedre

Viimaseks oli parkuur kõrgusega 160 cm, maailmakarika etapi Grand Prix Alexela auhindade. Parkuuris kõik takistused nii kõrged ei olnud ainult üks küündis kõrguseni 160 cm. Selles sõidus ei olnud isegi mitte esi kümnes ühtegi eestlast. Rein Pill oli 11-nes. Sõidu ajal olid emotsioonid laes. Terve sakusuurhall hoidis hinge kinni ja kui ükskõik kellel mõni takistus maha tuli, siis terve saal tegi aah, ei või midagi nii. Kes on käinud, see teab, kui hullult inimesed ikka kaasa elavad. Aga selle sõidu võitis Vladimir Beletsky. Selle üle mul on hea meel, sest ta on nii tore ratsutaja. Ta on kogu aeg selline rõõmsameelne. Ja ta näost on ka näha, et ta naudib ratsutamist.

Foto: Külli Tedre

Ümberhüppeid me vaatama ei jäänud, kuna muidu ei oleks rongi peale jõudnud. Seega umbes tund aega jäi lõpust vaatamata. Käisime siis veel mustamäel ära võtsime oma asjad ja puhkasime veidi. Kuid see puhkus oli tõesti ainult 10 -15 minutit. Siis juba seadsime sammud trollile ja sellega rallisime raudteejaama. Koju sõites oli ikka meeletu uni, aga rongis oli lihtsalt nii ebamugav, et ma lõpuks ei saanudki eriti magada. Tartus ootas juba Annika kutt ja nad olid nii armsad ja viisid mind ka koju ära. Ei pidanudki enam keset ööd bussidega seiklema hakkama. Kodus olin ma veidi peale poolt ühteist. Ma ei viitsind midagi teha, aga lõpuks ikka panin kooli asjad kokku ja särki värki ning läksin tuttu.

Esmaspäev 07.10.13: 

Kuna oli ikkagi koolipäev, siis oli mul ilusti äratus pandud ja pidin 8:30-ks kooli minema. Loomulikult ma ei läinud. Ma lihtsalt magasin nii rängalt sisse, et ma kohe ei oskagi öelda. Ma pole never nii hullusti sisse maganud. Ühesõnaga minu äratus oli kell seitse. Ma ei kuulnud seda. Kadi äratused olid ka kell seitse ja pool üheksa - neid ma ka ei kuulnud. Sandra oli mulle ka kell pool üheksa helistanud, seda ma samuti ei kuulnud. Ma siis tegin silmad lahti ja mõtlesin, et hmm varsti peaks äratus ka olema, et raudselt mingi pool tundi aega või midagi sellist. Vähemalt ma tavaliselt ärkan natuke enne äratust. Vaatasin siis seina peal olevat kella. Vaatasin veel korra ja veel. See näitas 13:45. No pekki õhtul see kell veel töötas, et patarei ei tohiks ju tühi olla. Vaatasin siis telefoni kella ka ja oi jah oligi kell 13:45. Helistasin siis Sandrale tagasi, et uurida, mis mure tal oli. Selleks ajaks oli meil juba kool ka läbi, seega poleks ma nagunii enam kooli saanud minna. Nii see esmaspäev tuulde läkski.


Kokkuvõte: Nädalavahetus oli ülimalt hea. Vaatamata istumisest valusaks jäänud tagumikule ja kangele seljale lähen ma järgmine aasta jälle. See on lihtsalt üks asi, mida peab nägema/kogema. Ja iga aasta uuesti :D
Kes selle postituse lõpuni läbi loeb on awesome, sest enamus sellest on täiesti tähtsusetu jutt ja ei anna mingit tarka infot. Osadest asjadest ei saa võib-olla aru ka jne.

Päikest ja udu
B.