It's been a weird day for everybody

Yeah, weird... Päev algas juba kahtlaselt. Esiteks nägin ma mingit täiesti ajuvabat und. Ma ei mäleta täpselt, mis see oli, aga silmi avades teadsin, et no what the fuck ma just unes nägin. Noh siis edasi liikus päev sellega, et ma ei saanud kohvi juua, kuna piim oli natukene vana, nii ainult terve nv seisnud. Selline ainult kerge klimp seal pakendis :D. Siis kõigele lisaks oli mu pluus nii kortsus, et jube. Ühesõnaga ma ei saanudki seda pluusi, mida tahtsin selga panna, sest hommikul ei olnud aega triikima hakata. Edasi jäin ma täpselt 5 sammuga trollist maha ja pidin järgmist liiklusvahendit ootama. Järgmisena siis tuli buss. Seal oli nii palav, et ma pidasin plaani kontrollida, kas ma juba kuskilt otsast sulama hakanud ei ole. Vedas, enne sain bussist välja, kui sualama hakkasin. Siis loomulikult pidin ma oma varbad vastu äärekivi ära lööma veel enne kui tööjuurde jõudsin. Õnneks on kontoris konditsioneer ja see oli jahutama pandud, seega seal sai natuke hinge tõmmata. Panin siis arvuti tööle ja sättisin ennast valmis ja siis selgus, et väga palju pileteid on nv-ga annulleeritud. Ühesõnaga tervele hunnikule inimestele tuli nende raha tagastada. Enamus päeva kadus selle alla ära. Siis ma väsitasin terve päeva Kairit oma küsimustega. Ma usun, et tal oli lõpuks kopp nii ees juba. Siis ühte muudatust tegema hakates selgus, et enam ei ole kliendi poolt soovitud väljumisele auto jaoks kohta. Sellega igavene jama, kliendil oli kindlasti just sellel päeval ja selle laevaga sõita vaja. Siis lõpuks jäi see broneering õhku ja vaatasin terve päeva, kas äkki, äkki üks koht vabaneb, mida loomulikult ei juhtunud. Siis selgus veel, et ma olin ma ei tea mis imearve kokku pannud ja selle parandamine võttis aega. Lisaks veel kogu aeg peale tulevad telefonikõned. Siis veel enne kui kõik peale minu töölt ära läksin, suutsin ma vale broneeringu ära tühistada. Õnneks, kordan õnneks ei olnud see lennupilet veel välja prinditud ja seda sai taastada. Kairit kullatükk aitas mind sellega. Ja siis veel kõigele sellele lisaks, ei olnud õhtuks veel selgunud minu ülikooli sisse saamine. Magama minnes oli mul küll juba mõte, et ei tea, kas mul õnnestub ennast veel äkki unes ka kuidagi ära nikastada või midagi.
Aga vähemalt keegi sai aru, et no kaks päeva järjest ei tohi ikka nii halvasti minna ja siis tänane päev oli päris hea. Sain teate, et olen ülikooli vastuvõetud, õues paistis päike ja ilm oli ilus. Töö juures ei oodanud mind ka midagi väga kohutavat. Kuigi peale seda, kui ma üksi kontorisse jäin, hakkas jälle hunnikus kõnesid ja asju tulema, mille suhtes oli mul abi vaja. Seega ei saanud Kairit ikka rahus kodus olla. Mul on ta telefoni number enda kuvari peale kleebitud tekstiga: " IN CASE OF PANIC".

avvesione.wordpress.com

Kuigi jah selle kolme nädalaga on see number mulle juba nii pähe kulunud, et õudne. Kuigi jaa tekst peaks lubama ainult väga suurel vajadusel helistada... Samas parem on kui ma helistan ja küsin, kui midagi lootusetult ära soperdan. Ning ma annan endast parima, et ma kõik asjad ruttu meelde jätaks ja selgeks saaks ja nii vähe kui võimalik Kairitit tülitama peaksin ja Kairit ka.
Need on olnud minu kaks täiesti ühesugust kuid üsna erinevat päeva. Samas ma olen õnnelik. Mulle meeldib see mida ma teen ja soov kõik selgeks saada ja oma tööd väga hästi teha on suur.

Ma üritan lähitulevikus kirjutada ka 30 Seconds To Mars´i kontserdis, oma lõpetamisest ja muust, mis vahepeal toimunud on.

Heade soovidega
B.