Big no no

Kinda thought that today is going to be nice day. And ofc it was kinda shitty. Okei siis hommik oli enamvähem, kui välja arvata see, et kleit mida ma selga plaanisin panna pildistamise jaoks oli mingi pleki endale peale sebinud ja mul kulus palju aega, et midagi uut selga leida, millega oleks tore ennast jäädvustada. Tükk aega mõtlesin, kas panna püksid või seelik. Kui õues on külm võiks ju püksid panna, aga samas pildile tahaks seelikuga jääda olid mu imelised mõtted. Aga noo siis ma valisin ikka seeliku. Mis oli halb valik, sest esmaabi tunnis ei tulnud see üldse kasuks. Noh jah, riiete probleem sai lahendatud. Läksin sööma ja kohvi jooma, siis veel andsin Neegule süüa, ta puder oli hallitama läinud, siis ma ei julgenud talle seda anda ja andsin hoopis hapukoort. Mingi hetk ma avastasin, et pekki kiire on ja jooksin üles riide panema ja soengut ja värki tegema. Hea oli see, et ma ajasin ainult korra Kadi üles. Et ei olnudki kogu aeg kolin kolin, kolin kolin nagu tavaliselt, kui hästi vaikselt üritad olla juhtub.
Okei sain siis ennast riidesse ka ja kodust välja lõpuks ja  tundus, et kõik mured on laabunud. Koolis oli essa tund gängsteriga, ei midagi erilist, aga täiesti üle elatav. Siis saime varem ära, et pildistama minna. Tegime eraldi RB pildi ja siis koos TK-ga ka. Peale seda hakkas esmaabi tund. Seal pumpasime annile elu sisse. Ühe korra puhusin talle veits üle liia seda õhku sisse, nii et kui ta oleks päris inimene olnud, siis oleks ta ropsima hakanud ja ilmselt sellesse lämbunud. Südame massaaž tuli hästi välja. Noh siis hakkas see stabiilsesse küliliasendisse sättimine. Mina olin seelikuga ja otsustasin, et ma ei sooviks see minestanu siiski olla. Aga ma katsetasin Laura peal, tal tuli see minestanud olemine juba päris hästi välja. Siis avastasin ma esimese jama, ma olin inka jutu koju unustanud, kus olid kohad peale, millest me pilti pidime tegema. Ma siis tulin koju jutule järgi ja alles siis sain kesklinna sõita. Võtsime siis paberi ette ja hakkasime klõpsima. Neid pilte osasid jagan siis teiega ka.

Üks auto sõitis mööda ja selle juhi pea pööras
umbes 180 kraadi seljataha ka veel :D.
Seda ma naerangi. 

Sealt tagasi jõudsin, siis viskasin need pildid Kätrini kaamerast kohe arvutisse, saatsin ta bussile ja ise hakkasin esitlust kokku klopsima. Siis tuli Kadi ja päästis mu elu ehk me läksime sööma, sest muidu ma oleks näljaga edasi tööd teinud. Igatahes siis mul oli kõht täis ja hea olla, sain selgema peaga oma esitlust kokku lappida. Siis läksime me vahepeal poodi, Kadile kappi vaatama, aga sellist ei olnud seal e-kaubamajas ja no siis hakkasime maxima poole sõitma. Kõik oli okei kuni ristmikuni. Hakkan pöörama, kui autot ei tulnud ja siis käis plaks ja rool oli nii raske, et jube, vedas, et ühtegi autot vastu ei tulnud. Noh õnneks maxima oli lähedal ja saime selle parklasse. Siis käisime poes ära ja ma terve aja mõtlesin, mis teha, kas võib koju sõita või ei. Noh siis sõitsin koju ja seal tegime kapoti lahti ja vaatasime, mis toimub. Hellasin issile ka ja siis selgus, et geneka rihm on maas. Jama kui palju, nüüd ma ei teagi, mis autol katki on ja vajan issi abi. Homme pean bussiga Valmasse minema. Noh siis tulin tuppa olin veidi õnnetu ja hakkasin esitlust edasi tegema. Kadi tegi mulle lohutuseks jäätisekokteili, mis oli väga hea ja tegi tuju paremaks. Esitlus valmis, siis koristasin homseks ja Kadi oli ka nii tubli ja koristas. Siis me sõime kooki, nom nom. Siis käisin Marco juures kah, nägin nüüd ära kus ja kellega ta elab. Ja nüüd on viimane aeg magama minna, sest homme vaja tööle minna. Mingi minna lause oli see, aga igatahes ma loodan, et homme on ikka parem päev.

Ausalt me seisimegi seal,
 mitte ei lõikand ennast pildile juurde