Teate mis, ma küll pole ammu siia jõudnud, aga minuga juhtus selline tore asi, mida ma lihtsalt pean jagama.
Lihtsalt infoks siis veel nii palju, et ma olen endiselt Tallinnas ja kooli teine aasta hakkab läbi saama. Veel 3 eksamit ja praktika teha, siis on selleks aastaks kõik. Eile kolisin jälle uude kohta ja uskuge, siit on võimatu midagi kastidest leida ja korralagedus on skaalal sada. Loodan, et nüüd ei pea kohe uuesti kolima, vaid jään mingiks ajaks paikseks.
Aga tegelikult see ei olnud üldse asi, mida sa soovisin jagada. Nimelt ühel päeval hakkasin siis mina tööle minema. Vaatasin aknast välja, Mustamäel oli okei ilm, veidi pilves, kuid vihma ei sadanud ja kõik oli kuiv. Kuna ma olin oma jaki juba ühte kasti ära pakkinud, siis arvasin, et ah ilm on okei, ajan ainult kampsuniga ka läbi, siiski on ju peaaegu suvi... Ja muidugi vihmavarju ma ka kaasa ei võtnud. Läksin siis õue, trolli ootama, veidi kõle oli ainult kampsuniga, aga otseselt külm mitte. Kuulasin siis trollis muusikat ja mõtlesin omi mõtteid ja kui Kristiine Keskuse juurde jõudsime, siis oli kõik märg ja vihma sadas. Nagu wut???? kuidas saab lambist kesklinnas sadada ja mujal mitte. Mõtlesin, et no on ikka tore algus päevale küll eks. Enne kontorisse jõudmist veel märjaks ka ja siis ole seal märg ja külmeta. Väga nauditav.
Astusin siis vabakal trollist välja ja tatsasin kiirel sammul ülekäiguraja juurde. Seal tuli veel kerge tuulehoog ka ja sikutasin siis oma kampsuni hõlmasid koomale, et veidi soem oleks. Olin vist seal paar sekundit nii seisnud, kui mu kõrvale astus üks väga kena noormees ja tõstis oma vihmavarju minu kohale. Te ei kujuta ette, kui heaks mu tuju hetkega läks, sest see oli temast tõesti väga väga armas tegu. Tuli läks siis roheliseks ja ma keksisin üle loikude järgmise ülekäiguraja juurde ning seal tõstis ta samuti oma vihmavarju minu kohale ja sealt üle tee viisid meie rajad juba erinevates suundades.
Ma olen ülimalt tänulik, sest terve päeva saatis mind hea tuju ja naeratus, sest ta tõestas mulle, et veel on olemas tõelisi gentlemane :).
No kui ma tavaliselt kirjutan alati, et pole jälle ammu kirjutanud, siis see kord saan ma öelda, et damn, ma pole isegi siia kirjutamist alustama jõudnud väga pikka aega. Nii palju toimub kogu aeg, et tõsiselt on vähe aega ja kui aus olla, siis ma olen natuke palju laisk ka ja ei viitsi maha istuda ja mõelda kuidas või mida kirjutada või siis lihtsalt ei viitsi trükkida.
Aga no kuna ma juba siin olen, siis ma natuke ikka poetan oma tegevustest siia ka. Või noh minevikus toimunud sündmustest ja värki.
Ma alustan siis mingist neutraalsest kohast, mida ma mäletan veel... Ammm polegi nii lihtne meenutada, mis juba toimunud on. Või siis noh minu elu näeb praegu välja umbes nii, et 5 päeva nädalas olen Tallinnas ja käin tööl nagu kõik tavalised inimesed ikka. Nädalavahetused olen ma enamasti kas Viljandis või Tartus välja arvatud korra kuus, sest siis olen ma vastavalt vajadusele 3-5 päeva Pärnus, koolis. Jap olen endiselt veel koolis ja õpin ikka turismi -ja hotelliettevõtlust. Praegu on üks hullult huvitav aine: linna -ja kultuuriturism. piinlikkusega pean tunnistama, et see on vist minu elu esimene loeng, kus ma tõesti istun ja lihtsalt kuulan vaimustatult. Õppejõudu kuulates tekib selline tunne nagu viibiks ise parasjagu seal kohas, millest jutt on. Noh muidugi miinuseks on see, et kui sa maa peale tagasi jõuad siis on karm reaalsus see, et su ümber on veel hunnik inimesi ja pikast loengust täielikult hapnikust tühjaks imetud auditoorium. Ehk kui enne sa unustasid unistamise vahepealt hingata, siis nüüd sul lihtsalt ei ole midagi hingata. Kohe jube kahju on et kõik ained nii huvitavad ei ole. Näiteks üks aine on selline, et kui sa midagi aru saad on hästi, sest õppejõud räägi pool ajast midagi ja siis lisab, aga tegelikult Teil ei ole seda vaja teada, seda nagunii eksamil ei küsita. Miks ta siis kohe ei võiks rääkida sellest mida me teadma peame??? Pealegi minu jaoks mõjub ärritavalt see, kuidas ta auditooriumi ees edasi-tagasi kõnnib. Võib-olla see kõndimise värk on minu kiiks, aga noo tee mis tahad jubedalt häirib. Võtab kohe pool tema jutule keskendumisest ära. Kooli juures on veel see tore, et ma kipun unustama kooliasju ja siis moodle on tark ja teavitab reedel, et kuule sul pühapäev selle ja selle tähtaeg. Siis on nagu fuuuccck, miks ma ei tea. Kurat unustasin. Kurat, kurat nii vähe on aega. Ja siis lõpuks olen ma ikka halbade üliõpilaste näidis, kes teeb viimasel minutil oma asju. See tuletabki meelde, et ma võiks osad asjad juba ära teha. Ma püüan homme või millalgi alustada.... .
Pärnus olles viibin ma Liisa ja Juku juures. Võin öelda, et see on üks parim asi selle juures, et ma pean Pärnus koolis käima ja et ma üldse sinna läksin. Ma hakkasin juba Liisast nii kaugeks jääma, aga nüüd on jälle ülifun. Ütleme nii, et jällegi üks koht, kus mind alati hästi vastu võetakse ja kus ma tunnen ennast hästi ja koduselt. Mul pole mitte ühtegi korda olnud, et ma saaks öelda, ah damn see kord oli nii nõme Pärnus. Liisa ja Juku no ja Egle ka hoolitsevad alati selle eest, et meil mega fun oleks. Liisa teeb mulle ilusaid soenguid ja süüa. Päriselt ka. Ma päris täpselt ei oskagi seda emotsiooni sõnadesse panna, mis mind valdab, kui ma Pärnus olen. Ütleme, et vaba ja hea on olla. Kuigi... natuke pean pattu ka tunnistama. Miskipärast on alati kasvõi üks päev, kui alkohol mu Pärnus enda alluvusse võtab. Iseenesest peaks ma Pärnus käima targaks saamas, aga ma alati tangin seal endasse lisaks veel kuu aja lõbu ka veel.
Vahepeal on jube raske ennast jagada. Tahaks igale poole minna ja teha ja olla, aga no ei jaksa. Tartus tahaks rohkem aega veeta. Maal tahaks rohkem olla. Eks pole midagi teha pean veel harjutama seda aja planeerimist. Point on selles, et kõikki kolme kohta, kuhu ma minna tahan on jube pikk sõit. Alla 2 h ei saa kuhugi. Aga mõelge, see on ju mingi 4 h nädalavahetusest + veel Tallinnas korterisse jõudmiseks lisandub veel mingi pool tundi. Nagu ma juba mainisin, aega tuleb paremini planeerida. Proovin ka sellega hakkama saada.
Mis siis veel huvitavat. Oma tööga olen endiselt rahul. Suurepärane tiim on meil ja see mida ma õppinud olen ja veel iga päev juurde õpin, lihtsalt meeldib mulle. Ma tahan ka nii targaks saada, kui Getter. Ta on praegu minu suurim iidol ja motivaator siin. Aga no kindlasti läheb veel aega, kui ma nii awesomeiks saan. See on uskumatu, kui palju võib ühl päeval jamamist olla ja samas teine päev on nii rahulik. Või kuidas on kohe aru saada, kui täiskuu hakkab saabuma. Muidugi hullumaja on siis kui mõni streik on. Sellistel hetkedel on klienditeenindaja kohutav olla, sest sina oled endast kõik andnud ja teinud kõik, mida saad, et kliendile parim võimalik variant leida, kuid pead ootama kellegi kinnitust. Ehk siis ühelt poolt sa tead, et sa oled kõik võimaliku teinud, kuid teiselt poolt tunned ennast kõige halvema teenindajana üldse, sest sa saad vaid öelda, et ootame endiselt vastust ja muud pole mul Teile öelda. Samas suurepärane tunne on, kui klient on sinu tehtuga rahul ja tänab sind või ütleb midagi ilusat. No ja muidugi mis põhiline, tohutult on uut mida õppida.
Nii ma luban, et enam ei mulise. Näen juba ise ka, et eelnev tekst on väga pikk ja raske on lugeda ja kõht on tühi jne.
Igatahes oli tore jälle siia ära eksida, üritan seda tihemini teha.
Tänan, et oled oma aja viitmiseks pöördunud minu blogi poole.
Heade lugemist soovides Berle
Tegelikult on asi nii, et damn kui kiiresti aeg möödub. Alles ma tulin Tallinna ja nüüd on teise kuu viimane nädal hakkamas. Mul pole üldse tunne, et ma juba nii pikalt olen siin olnud. No ja pealegi kool hakkab varsti jälle. Ma otseselt veel kuhugi sisse kolinud ei ole. Aga selles mõttes, et ma päris kodutut ka ei ole. Teoorias olen ma koduga kodutu :D. Ma rendin elutoa diivanit ja madratsit. Ehk siis öösel magan täispuhutava madratsi peal ja päeval, kui parasjagu muud ei tee, siis vegeteerin elutoa diivani peal ja passin arvutis. Või noh vahepeal söön ka või siis loen midagi või nii... Kassiga olen ka mänginud. Kujutate ette Motu on sticky sõltlane. Ta reaalselt lätsutab neid ja ajab taga, eriti meeldib talle kui neid visata nii, et nad kuhugi edasi põrkavad. Või kui need põranda külge kleepida, siis ta läheb äksi täis, kuna need ei tule lahti :D. Lisaks on ta igavene pätt. Üks hommiku leidsin ta pea ja esikäppadega enda käekotis tuuseldamas ja patsikumme otsimas. Osad oli ta sealt juba välja kakkunud ja ribadeks teinud :D Ühest sai tema mänguasi, kuna see ei olnud enam mitte kuidagi kasutuskõlblik. No ja eile ostsin uued ilusad värvipaberid, et inimestele kirju saata. Hommikul tööle minnes avastasin, et neid oleks väga ebamugav käekotiga kaasas vedada ning jätsin need läpaka peale. Koju jõudes oli pooltest paberitest saanud värviline kunstlumi põrandale. Seega kui te saate minult retsitud paberiga kirja, siis on Motu süüdi (A). Aga ma arvan, et see oleks liiga suur waste kõik need paberid lihtsalt ära visata. Ma peaks selle arvelt kohe mitu puud istutama. Seega ütleme, et kirjad on minu kirjutatud, aga Motu dekoratsiooniga. Motu teemadel edasi liikudes, siis eile, peale poes käimist tulin ma koju ja hakkasin näomaalingute jaoks veidike harjutama. No et mul aimu oleks, mis õudus mind laupäeval ootab. Kuna kellegi peal katsetada ei olnud, siis alustasin enda käega. Aga see sai nii ruttu täis soditud, et pidin jala peale edasi liikuma. Ussikest joonistades otsustas Motu, et tal on sülle vaja. Ja lihtsalt tuli ja keeras ennast minu sülle kerra. Ühe pildi ajas ta natuke laiali ka ja tegi oma käpad roheliseks. Siis ma lõpuks joonistasin üle Motu, üritades kuidagi moodi asjale pihta saada. No ja nii sai üks jalg täis soditud ja teine ka ja :D. Lõpuks nägin ma välja nagu oleks sõjast läbi käinud. Mõned pildid ka nendest "kunstiteostest" minu peal:
Misioon Berle täis sodida: success! Kuigi jaa pean tunnistama, et äärmiselt kehvad värvid on. Ei soovita neid. Edasi liikudes tahaks ma mainida seda, et ilmade halvaks muutumine on täielik sohk. Ma pole isegi selle aasta päikese normi täis saanud. Ja juba on ilmad jahedad ja enam päevitada ei saa. Väga ebaõiglane ma ütlen teile. Seega võin vist varakult ette teatada, et kui kuskil tänaval tuleb teile vastu keegi valge ja kopitanud, siis see olen mina. Vaadake lähemalt, tunnete ehk lõpuks ära ka. Mis on veel eriti tobe, ma ei saanudki mere äärde :'(. Ma nii tahtsin minna. Nuux. Aga see selleks, eks see suvi tuleb järgmine aasta jälle. Hullem on see, et üks hetk ma pean kolima hakkama ja siis ma ei tea kuidas seda täpsemalt teha. Mida tuua ja miks tuua ja kas üldse tuua :D. Ja kes tassib ja kuhu ma panen jne jne. Liiga keeruline eks. Kuigi samas voodis magamisest ma enam ära ei ütle. Täna hommikuks olin ma suutnud ennast vigaseks magada. Selg ja kael ja jalad ja isegi varbad valutasid. Ma ei tea kuidas see võimalik on, aga ma suutsin. Täna käisin jooksmas ka, et teate küll, kui ennast liigutad ja värki, siis läheb paremaks. Mu selg näitab mulle seljatagant fakki selle peale ainult. Kusjuures õhk on suhteliselt jahe juba ja mul oli kuidagi väga raske hingata. Seega ei jaksandki väga suurt ringi teha. Ma arvan, et see oli Motu, kes mind öösel vigaseks peksis. See, et ta teises toas oli ei ole üldse vabandus. Kuigi tegelik põhjus on vist hoopis see, et ma pole pikalt korralikult trenni teinud ja nüüd ma ei ole enam harjunud, et regulaarselt ennast liigutan. Praeguseks said mul ideed ja aeg otsa, sest hommikul on vaja siiski ärgata ja tööle minna. Seega tänaseks lõpetan, aga loodetavasti jõuan siia varem tagasi, kui nüüd võrreldes selle viimase korraga.
Mul oli selline väga creepy kogemus täna ja ma otsustasin, et pean seda kindlasti teiega jagama. And the stroy goes... Tulen mina rongist maha ja suundun trolli peatusesse, noh et mustamäele liikuda. Vaatasin sõiduplaanilt, mis kell nr 4 tuleb ja siis astusin sellest eemale ja jäin ootama, sest tervelt 10 min oli aega.Mõtlesin omi mõtteid ja siis kirjutas Kadi ja üks hetk avastan, et mingi tüüp jälgib mind. Noh okei, ju tal pole siis targemat teha. Lõpuks hakkas juba imelik, aga otsustasin sellest mitte välja teha ja trolli edasi oodata. Hurraa, lõpuks see imeloom troll jõudiski. Hakkasin ma siis ukse poole liikuma, kui see tüüp "põrkas" mulle oma kohvriga vastu. Okei... Ikka juhtub. Vabandas ja ma ütlesin, et ei ole midagi ikka juhtub. Siis läks ta enne mind trolli ja nii. Seisin tast ikka tükk maad eemal. Aga ta ikka jõllas mind -,- No tore tore, mingi tolgus oma lilleliste lühkarite ja triiksärgi ja kingadega vahib mind kelle kohver on hoopis portfell. Läheb järjest rohkem inimesi trollist maha ja see tüüp tuleb lähemale. " Vabandage, kas teie olete see keda ma oma kohvriga müksasin? " Me: ??? Jaaa... " Ega sinikat ei saanud?" ja vaatab mu jalgu. Ei saanud. Seeeeee oli nii väike MÜKS. Siis kogeles midagi ja ma võtsin telefoni, et Kadile trükkida ja sellest tropist lahti saada. See tuli ikka veel lähemale. Väga creepy hakkas juba. Lõpuks tuli tema peatus kus ta väljuma pidi, ta hoidis postist kinni ja kui troll seisma jäi, siis enne väljumist libistas käega üle minu käe. Mis sul viga on oli mu mõte ja enne kui ma jõudsin sõimama hakata oli see juba läinud. Ja ma passisin WTF näoga edasi, sest minu peatus oli alles järgmine. Peaaegu oleks selle suurest šokist maha maganud.
Yeah, weird... Päev algas juba kahtlaselt. Esiteks nägin ma mingit täiesti ajuvabat und. Ma ei mäleta täpselt, mis see oli, aga silmi avades teadsin, et no what the fuck ma just unes nägin. Noh siis edasi liikus päev sellega, et ma ei saanud kohvi juua, kuna piim oli natukene vana, nii ainult terve nv seisnud. Selline ainult kerge klimp seal pakendis :D. Siis kõigele lisaks oli mu pluus nii kortsus, et jube. Ühesõnaga ma ei saanudki seda pluusi, mida tahtsin selga panna, sest hommikul ei olnud aega triikima hakata. Edasi jäin ma täpselt 5 sammuga trollist maha ja pidin järgmist liiklusvahendit ootama. Järgmisena siis tuli buss. Seal oli nii palav, et ma pidasin plaani kontrollida, kas ma juba kuskilt otsast sulama hakanud ei ole. Vedas, enne sain bussist välja, kui sualama hakkasin. Siis loomulikult pidin ma oma varbad vastu äärekivi ära lööma veel enne kui tööjuurde jõudsin. Õnneks on kontoris konditsioneer ja see oli jahutama pandud, seega seal sai natuke hinge tõmmata. Panin siis arvuti tööle ja sättisin ennast valmis ja siis selgus, et väga palju pileteid on nv-ga annulleeritud. Ühesõnaga tervele hunnikule inimestele tuli nende raha tagastada. Enamus päeva kadus selle alla ära. Siis ma väsitasin terve päeva Kairit oma küsimustega. Ma usun, et tal oli lõpuks kopp nii ees juba. Siis ühte muudatust tegema hakates selgus, et enam ei ole kliendi poolt soovitud väljumisele auto jaoks kohta. Sellega igavene jama, kliendil oli kindlasti just sellel päeval ja selle laevaga sõita vaja. Siis lõpuks jäi see broneering õhku ja vaatasin terve päeva, kas äkki, äkki üks koht vabaneb, mida loomulikult ei juhtunud. Siis selgus veel, et ma olin ma ei tea mis imearve kokku pannud ja selle parandamine võttis aega. Lisaks veel kogu aeg peale tulevad telefonikõned. Siis veel enne kui kõik peale minu töölt ära läksin, suutsin ma vale broneeringu ära tühistada. Õnneks, kordan õnneks ei olnud see lennupilet veel välja prinditud ja seda sai taastada. Kairit kullatükk aitas mind sellega. Ja siis veel kõigele sellele lisaks, ei olnud õhtuks veel selgunud minu ülikooli sisse saamine. Magama minnes oli mul küll juba mõte, et ei tea, kas mul õnnestub ennast veel äkki unes ka kuidagi ära nikastada või midagi.
Aga vähemalt keegi sai aru, et no kaks päeva järjest ei tohi ikka nii halvasti minna ja siis tänane päev oli päris hea. Sain teate, et olen ülikooli vastuvõetud, õues paistis päike ja ilm oli ilus. Töö juures ei oodanud mind ka midagi väga kohutavat. Kuigi peale seda, kui ma üksi kontorisse jäin, hakkas jälle hunnikus kõnesid ja asju tulema, mille suhtes oli mul abi vaja. Seega ei saanud Kairit ikka rahus kodus olla. Mul on ta telefoni number enda kuvari peale kleebitud tekstiga: " IN CASE OF PANIC".
avvesione.wordpress.com
Kuigi jah selle kolme nädalaga on see number mulle juba nii pähe kulunud, et õudne. Kuigi jaa tekst peaks lubama ainult väga suurel vajadusel helistada... Samas parem on kui ma helistan ja küsin, kui midagi lootusetult ära soperdan. Ning ma annan endast parima, et ma kõik asjad ruttu meelde jätaks ja selgeks saaks ja nii vähe kui võimalik Kairitit tülitama peaksin ja Kairit ka.
Need on olnud minu kaks täiesti ühesugust kuid üsna erinevat päeva. Samas ma olen õnnelik. Mulle meeldib see mida ma teen ja soov kõik selgeks saada ja oma tööd väga hästi teha on suur.
Ma üritan lähitulevikus kirjutada ka 30 Seconds To Mars´i kontserdis, oma lõpetamisest ja muust, mis vahepeal toimunud on.
Heiaa!
Olen kirjutamises jälle korraliku pausi sisse teinud. Vahepeal on hullumeelselt kiire olnud.
Õppides oli jube palav, vaarikamahl külmunud vaarikatega
Diisel aitas õppida
Viimane tiheda õppetööga koolinädal oli crazy. Kontrolltöösid ja esitlusi ja asju oli nii palju. Põhimõtteliselt enamuse viimasest nädalast veetsin Kadit ignoreerides, sest ma kogu aeg tegin ehk õppisin midagi. Lõpuks oli juba äärmiselt raske korralikult millelegi keskenduda. Aga eelviimasel päeval, kui kõik asjad olid esitatud, siis oli kuradima hea tunne. Jooks ma õlut, siis oleks võin sulle lahti korkida tugikasse visata ja telekast midagi head vaadata. Õnneks ma ei joo õlut XD Igatahes väga vabastav tunne oli, kui neljapäeva õhtuks teadsin, et reedel pean vaid ühte tundi ja puhtalt kohal oleku pärast minema. Reede oli suhteliselt tavaline päev. Hommikul kooli, siis maale, siis tööle. Maal aitasin emmel mulda vedada ja peenart kaevata. Öö oli kohutavalt igav. Rahvast oli klubis vähe ja absoluutselt mitte midagi ei olnud teha, sest jooki osteti ka vähe. Selle eest sai natuke varem tuttu.
Smilers käis esinemas ja nad kõik andsid mulle autogrammi Ülimalt rõõmus, aitäh Smilers!
Laupäeval pidi äratus suhteliselt vara olema, aga magasin ikkagi veidi kauem. otseselt väga midagi teha ei jõudnud, pigem siiberdasin rohkem niisama siia, sinna ja siis sõitsin Tartusse. Selleks, et Kadiga Vanemuisesse Globe "Hamletit" vaatama minna. See oli tõesti väga hea ja kõik kes ei käinud, jäid palust ilma. Nägime seal ka oma vana klassijuhatajat õpetaja Toomas Rähni. See oli lisaks suurepärasele teatritükile ka väga hea üllatus. Etenduse lõpus tõusis rahvas püsti ja plaksutas palju palju (meie kaasa arvatud). Näitlejad said ikka mitu korda lavale tagasi tulla. Ma täpselt ei mäleta, mis kell etendus lõppes, aga Viljandi poole sain sõitma hakata 15 min enne ühteist. Seega ma juba olin tööle hilinenud. Enne 12 jõudsin tööle, rahvas oli juba majas, kui ma uksest sisse läksin. Olin veel teatri riietega ehk siis kleidis. Käisin kiiruga baari juurest läbi, et uurida, kas on juba väga hullumaja ja siis läksin tööriideid selga panema. Laupäeva öö venis päris pikale. Sain voodisse kell pool seitse. See edasi-tagasi sõitmine ja möllamine väsitas ikka korralikult ära. Ja seega põõnasin ma pool päeva. Kella nelja aeg alles läksin kodust välja, käisin korra naabri juures, kelle sünnipäeva tähistati eelmisel päeval ja siis tegelesin kergelt aiatöödega.
Pean kõik postitused pildiga endast ära rikkuma. Aga see huulepulk on lihtsalt nii ilus, et pidin kõigiga jagama (A)
Esmaspäeva õppisin ja möllasin vaheldumisi aias. Sain natuke jumet enda nahale, sellele vaatamata näen ma endiselt kangesti lumivalgekese moodi välja. Teisipäeval magasin viimase minutini ja kuna ma süüa-juua ei tohtinud, siis pesin hambad ja läksin arstile. Sealt tulles võtsin kõik vajalikud asjad ja tulin jälle Tartusse. Siin olen samuti kaks päeva aias mölland ja vahepeal õppinud. Täna põletasin oma selja veidi ära, sest ma totu ei mõelnud, et kui ma meie naadikasvandust rohin, siis see ei päästa mind päikese saamisest. Ja ega ma loomulikult kreemi ju peale ei pannud. Homme ootab ees Bill Bailey stand up comedy. Oleme seda juba pikalt ootand ja ma ei usu kuskilt otsast, et ma seda mingil viisil kahetsema peaks. Muide me vahepeal käisime Triinuga Lätis ka. See oli minu õppereis, kus ma pidin üks giididest olema. Meil oli absoluutselt väga tore ja mul on ülimalt hea meel, et Triinu minuga kaasa tuli. Aitäh sulle Triinu!!!
Postitusele lisan mõned pildid ka Läti reisist , aga kes kõiki Lätis tehtud pilte näha tahab, andke teada, panen kuhugi üles. Loodan peagi jälle kirjutada, seni aga olge mõnusad!
So where are the hugs? I want warm hugs right now!
www.moviefanatic.com
Tegelikult on nüüd asi nii, et ma vist olen natuke haige. Juba eile õhtul oli nina selline vesine ja täna hommikuks on korralik nohu platsis. Pea on paks ja uimane ja üldse kehv on olla. Aga no worries, ma käisin lõuna ajal endale apteegist nohurohtu ja muid rohte ostmas, seega peaks ma varsti sama hästi kui uus olema. Vähemalt ma loodan, et siuke tsiki-priki toimub :D.
Nüüd natuke vingematest asjadest ka. Ma käisin eile Signel külas. Kui ma nüüd mõtlen, siis vist kiri, kus ma uurisin, millal ma teda külastada võin oli üsna tungiv ja eitavat vastust tauniv seega. Ma nagu nii vb esitasin ultimaatumi, et kunas kodus ja kunas vaba ? Ma tulen :D. No ja kuna eile oli parasjagu selline päev kui telekast tuli seriaali "Viimane võmm" teine osa siis ma uurisin, kas Signe seda vaatab ja siis lõpuks jäi asi nii, et mina võtsin poest näksi ja siidrit ning terve õhtu veetsime Signe elutoas. Lärmasime tõenäoliselt palju, sest Linda pani vahepeal isegi oma toa ukse kinni. Igatahes mul oli väga tore ja väga hea meel nädala ja paari päeva jooksul veeta oma õhtu kuskil, kus on soem ja mõnusam, kui siin ja tüdruk vajab ikka tüdrukute seltskonda ka! Mina vähemalt vajan. Saime kõik maailma asjad ära räägitud ja telekat vaadatud ja alkoholi tarbitud. Isegi mina suutsin terve purgi siidrit ära juua. Muidugi jõime veel teed ka. Signe oli ka natuke töbine. Köhib teine päris koledasti. Noh ja nüüd olen mina ka töbine, Signe nakatas raudselt XD (ära võta isiklikult...). Nii tore oli Motut näha, sai ühe mu patsikummi endale. Alguses tahtis laua pealt minu ainukese suure patsika võtta. Siis otsisin talle kotist ühe väikse kollase. Ja siis ta mängis terve õhtu sellega hästi armsalt :D. Signe andis mulle erinevaid teesid kaasa. Nüüd ma saan iga õhtu ühe tee ära proovida. Ma alustan homme, sest täna ma nohu pärast eriti maitset ei tunne. Igatahes oli väga meeldiv õhtu ja... ehk on Signel ka järgmine teisipäev seriaali vaadata :D.
Pilt on illustreeriv....
Nüüd ma olen siis juba nädal ja mõned päevad peale Tallinnas praktikal olnud. Ma tahaks nii väga koju juba :D. Kellegi teise juures ööbida on ikka midagi muud, kui kuskil oma kodus. Ja pealgi siin on nii kuradima külm. Ma ei tea kuidas see võimalik on, aga no lihtsalt on no :D. Praktikal läheb siiani hästi. Olen selle lühikese ajaga väga palju uut ja kasulikku õppinud. Ja arvestades, et see töö nõuab päris palju mässamist ja vene keelt peaks ka paremini oskama, siis mulle meeldib. Päriselt ka kohe meeldib. Ma astun iga hommik hea tuju ja meelega büroo uksest sisse. E-äri osakonna rahvas on nii tore. Ma tõenäoliselt olen oma küsimisega kõige tüütum asi üldse, aga päris omavoliliselt ma ka kõike teha ei julge. Kuigi laevapiletid.ee kõnedele vastan juba päris vabalt. Välja arvatud siis, kui mulle vuristatakse vene keeles ja väga kiiresti mingi jutt kokku. Siis jookseb kuul nii kinni, et jube :D. paar kõnet on nii olnud, et räägib vene keeles ja ma üritan ikka vene keeles kuidagi vastata ja asja ning lõpus siis küsib, kas sa tahad, et ma räägin eesti keeles. No tule taevas appi - kohe ei võinud sellest alustada `? Aga nalja saab palju kontoris ja ma ei tule töölt kunagi ära negatiivse olekuga.
Kuna see nädal enam kooliga seoses mingeid koduseid töid tegema ei pea, siis ma esmaspäeval võtsin aega ja kripseldasin veidi. Noh kõik teavad, et elevant on mulle kõrva peale istunud no ja käe peale nii vaikset viisi astunud, aga kohutavalt vabastav tunne on vahepeal harilik kätte võtta ja siis seda mööda paberit kraapida.
Unicornid on teemas
Eks ma millalgi varsti kirjutan jälle. Tänaseks, aga soovin kõigile ilusat õhtu jätku jne.
