No kui ma tavaliselt kirjutan alati, et pole jälle ammu kirjutanud, siis see kord saan ma öelda, et damn, ma pole isegi siia kirjutamist alustama jõudnud väga pikka aega.
Nii palju toimub kogu aeg, et tõsiselt on vähe aega ja kui aus olla, siis ma olen natuke palju laisk ka ja ei viitsi maha istuda ja mõelda kuidas või mida kirjutada või siis lihtsalt ei viitsi trükkida.
Aga no kuna ma juba siin olen, siis ma natuke ikka poetan oma tegevustest siia ka. Või noh minevikus toimunud sündmustest ja värki.
Ma alustan siis mingist neutraalsest kohast, mida ma mäletan veel... Ammm polegi nii lihtne meenutada, mis juba toimunud on. Või siis noh minu elu näeb praegu välja umbes nii, et 5 päeva nädalas olen Tallinnas ja käin tööl nagu kõik tavalised inimesed ikka. Nädalavahetused olen ma enamasti kas Viljandis või Tartus välja arvatud korra kuus, sest siis olen ma vastavalt vajadusele 3-5 päeva Pärnus, koolis. Jap olen endiselt veel koolis ja õpin ikka turismi -ja hotelliettevõtlust. Praegu on üks hullult huvitav aine: linna -ja kultuuriturism. piinlikkusega pean tunnistama, et see on vist minu elu esimene loeng, kus ma tõesti istun ja lihtsalt kuulan vaimustatult. Õppejõudu kuulates tekib selline tunne nagu viibiks ise parasjagu seal kohas, millest jutt on. Noh muidugi miinuseks on see, et kui sa maa peale tagasi jõuad siis on karm reaalsus see, et su ümber on veel hunnik inimesi ja pikast loengust täielikult hapnikust tühjaks imetud auditoorium. Ehk kui enne sa unustasid unistamise vahepealt hingata, siis nüüd sul lihtsalt ei ole midagi hingata. Kohe jube kahju on et kõik ained nii huvitavad ei ole. Näiteks üks aine on selline, et kui sa midagi aru saad on hästi, sest õppejõud räägi pool ajast midagi ja siis lisab, aga tegelikult Teil ei ole seda vaja teada, seda nagunii eksamil ei küsita. Miks ta siis kohe ei võiks rääkida sellest mida me teadma peame??? Pealegi minu jaoks mõjub ärritavalt see, kuidas ta auditooriumi ees edasi-tagasi kõnnib. Võib-olla see kõndimise värk on minu kiiks, aga noo tee mis tahad jubedalt häirib. Võtab kohe pool tema jutule keskendumisest ära. Kooli juures on veel see tore, et ma kipun unustama kooliasju ja siis moodle on tark ja teavitab reedel, et kuule sul pühapäev selle ja selle tähtaeg. Siis on nagu fuuuccck, miks ma ei tea. Kurat unustasin. Kurat, kurat nii vähe on aega. Ja siis lõpuks olen ma ikka halbade üliõpilaste näidis, kes teeb viimasel minutil oma asju. See tuletabki meelde, et ma võiks osad asjad juba ära teha. Ma püüan homme või millalgi alustada.... 
.
Pärnus olles viibin ma Liisa ja Juku juures. Võin öelda, et see on üks parim asi selle juures, et ma pean Pärnus koolis käima ja et ma üldse sinna läksin. Ma hakkasin juba Liisast nii kaugeks jääma, aga nüüd on jälle ülifun. Ütleme nii, et jällegi üks koht, kus mind alati hästi vastu võetakse ja kus ma tunnen ennast hästi ja koduselt. Mul pole mitte ühtegi korda olnud, et ma saaks öelda, ah damn see kord oli nii nõme Pärnus. Liisa ja Juku no ja Egle ka hoolitsevad alati selle eest, et meil mega fun oleks. Liisa teeb mulle ilusaid soenguid ja süüa. Päriselt ka. Ma päris täpselt ei oskagi seda emotsiooni sõnadesse panna, mis mind valdab, kui ma Pärnus olen. Ütleme, et vaba ja hea on olla. Kuigi... natuke pean pattu ka tunnistama. Miskipärast on alati kasvõi üks päev, kui alkohol mu Pärnus enda alluvusse võtab. Iseenesest peaks ma Pärnus käima targaks saamas, aga ma alati tangin seal endasse lisaks veel kuu aja lõbu ka veel.
Vahepeal on jube raske ennast jagada. Tahaks igale poole minna ja teha ja olla, aga no ei jaksa. Tartus tahaks rohkem aega veeta. Maal tahaks rohkem olla. Eks pole midagi teha pean veel harjutama seda aja planeerimist. Point on selles, et kõikki kolme kohta, kuhu ma minna tahan on jube pikk sõit. Alla 2 h ei saa kuhugi. Aga mõelge, see on ju mingi 4 h nädalavahetusest + veel Tallinnas korterisse jõudmiseks lisandub veel mingi pool tundi. Nagu ma juba mainisin, aega tuleb paremini planeerida. Proovin ka sellega hakkama saada.
Mis siis veel huvitavat. Oma tööga olen endiselt rahul. Suurepärane tiim on meil ja see mida ma õppinud olen ja veel iga päev juurde õpin, lihtsalt meeldib mulle. Ma tahan ka nii targaks saada, kui Getter. Ta on praegu minu suurim iidol ja motivaator siin. Aga no kindlasti läheb veel aega, kui ma nii awesomeiks saan. See on uskumatu, kui palju võib ühl päeval jamamist olla ja samas teine päev on nii rahulik. Või kuidas on kohe aru saada, kui täiskuu hakkab saabuma. Muidugi hullumaja on siis kui mõni streik on. Sellistel hetkedel on klienditeenindaja kohutav olla, sest sina oled endast kõik andnud ja teinud kõik, mida saad, et kliendile parim võimalik variant leida, kuid pead ootama kellegi kinnitust. Ehk siis ühelt poolt sa tead, et sa oled kõik võimaliku teinud, kuid teiselt poolt tunned ennast kõige halvema teenindajana üldse, sest sa saad vaid öelda, et ootame endiselt vastust ja muud pole mul Teile öelda. Samas suurepärane tunne on, kui klient on sinu tehtuga rahul ja tänab sind või ütleb midagi ilusat. No ja muidugi mis põhiline, tohutult on uut mida õppida.
Nii ma luban, et enam ei mulise. Näen juba ise ka, et eelnev tekst on väga pikk ja raske on lugeda ja kõht on tühi jne.
Igatahes oli tore jälle siia ära eksida, üritan seda tihemini teha.
