So so so...

Ma olen siin nüüd viimased nädalad... okei kuu aega, selga valutanud. Vaikselt hakkas valutama ja praeguseks on juba päris nõme. Valutab enam-vähem igal ajal ja igas asendis. Noh ja nagu normaalne on, siis ma lõpuks pöördusin perearsti poole. Tema saatis mind röntgenisse ja nagu ma täna hommikul avastasin, siis ka vereproovi tegema. Ühe A4 peal oli siis saatekiri, see oli juba eelmine nädal mul olemas, aga seda, et vereproov ka vaja teha, seda avastasin ma täna hommikul. Siis kui ma teed jõin ja vaatasin, et kas saatekirja peal on ehk midagi täpsustavat kirjas, avastasin ma, et seal on hoopis kaks saatekirja. Noh üks siis oli röntgenisse, nii nagu jutt jäi, aga see ilmselt jooksis mul kuskilt maalt mööda, et vereproov ka teha tuleb :D. Seega jah, hea, et ma selle enne haiglasse jõudmist avastasin. Ühesõnaga võtsin siis oma asjad ja läksin Maarjamõisa Polikliinikusse. Alustuseks siis röntgeni ukse taha elavasse järjekorda. Oma pool tundi istusin küll seal. Siis lõpuks ma olin viimane, kes sinna sisse sai. Ukse peal öeldi siis, et võtke ülakeha paljaks ja pikad püksid võtke ka ära. Õnneks ma olin tark ja korjasin juba kodus kõik ehted ja nabaneedi ära. Muidu oleks pidanud seal sellega ka veel jamama. No siis tehti ühte pidi see pilt ära ja siis teist pidi ka ja kästi ukse taga oodata juhuks, kui pilt hästi välja ei tulnud ja on vaja uus teha. Loomulikult lubati enne kabinetist välja ajamist ikka riide panna.
Nii üks osa haiglas käigust täidetud. Siis võtsin ette vereproovi värgi. Noh ma teadsin, et see asub kolmandal korrusel. Mõtlesin, et ah lähen liftiga. Muidugi läks see lift veel korrus alla poole ja sealt pressis ennast peale üks äärmiselt suur naine, mille tõttu ei läinud lifti uksed kinni. Ma siis ronisin sealt välja, kuna jube kitsas oli. Ja hakkasin teist lifti ootama. Muidugi see naine tegi seal draamat, et lifti nuppe ei tohi näppida, siis ei lähegi uksed kinni. Huvitav küll, milleks siis on mõeldud nupp, mis ongi mõeldud uste sulgemiseks? Ma ei suutnud seda endale ootamise ajal selgeks teha. Ja ei leidnud ka muud kasutamise võimalust sellele nupule...

Pole tõenäoline, et ma käin arsti juures
ja tulen tagasi nii, et mind ei torgita

Tagasi tähtsama juurde. Ma lõpuks jõudsin liftiga kolmandale korrusele. Olgem ausad ma oleks trepist juba seitse korda seal ära käinud. Uurisin oma saatekirja, aga seal polnud ühtegi täpsustust, millise kabineti ukse taha ma minema peaks. Tegin siis lotot, vaatasin, millise ukse peal on kirjas vereanalüüside teema ja ootasin seal. Nagu minu õnnega ikka, siis ei vedanud. Sealt saadeti mind koridori teise otsa ja öeldi, et oodake seal. Selle kabineti ukse peal oli suur silt. Sisenege ROHELISE tulega. Muidugi oli seal punane tuli. Natukese aja pärast koperdas sealt välja mingi mees. Mõtlesin, et selge, siis ei tohiks kaua minna. Loomulikult ei muutunud see tuli roheliseks. Isegi mitte peale 10 minutit, ma olin valmis juba uksele koputama, kui mingi tädi sealt välja tuli ja avastas, et oih, keegi ootab. Kabinetis otsis siis oma kraami välja ja vaatas mu veresooni. Esimene asi mida ta ütles, oli issand kui peenikesed. Kas teisel käel on ka nii nigelad? Amm noh ma ei oska öelda, vaadake ise, ma torkaks nagunii mööda, isegi kui nad peenikesed ei oleks. Ma olin ootamisest väsinud ja pahur :D. Aga ma ainult mõtlesin selliseid asju. Ütlesin ikka viisakalt, et on küll, aga ma kohe näitan, et siis saate valida, kumbasse kätte teil parem torgata on. Valis siis lõpuks vasaku käe ja võttis selle vere ära. Muidugi vahepeal oli vaja tal telefoniga ka rääkida, nii et siis ma istusin ja ootasin veel veidi. Lõpuks pani plaastri peale ja ütles, et noh ongi vist nüüd kõik. Ma tänasin ja soovisin head päeva ning lasin jalga. All ukse juures toppisin endale tagi selga ja läksin bussi peale. Loomulikult mu käsi hakkas valutama, see valutab siiani. Ma olen päev otsa vingunud nagu ma oleks invaliid. Aga samas see tobe asjandus valutab. Ilmselt läheb natuke siniseks ka, sest juba prg on kergelt sinakas, aga no see on minu puhul tavaline.
Koju jõudes oli Kadi ka juba ärkvel ja siis me jõime veel enne minu kooli minemist teed ja ajasime juttu. Väga mõnus oli ja väga raske oli ennast kooli sundida :D.
Koolis oli küll vaja ainult kaks tundi olla ehk siis 12:30 -15:40 , aga see tundus meeletult pika ajana. Täpselt selline tunne oli nagu oleks seal terve pika päeva istunud. Aga jah vähemalt ei saanud gängsta tunnis mingit X-i ja venes sain sõnad vastatud.
Pärast kooli olin ma väga näljane nagu tavaliselt. Sõin siis ja olin valmis, et olen hirmus tubli ja õpin kohe kõik ära ehk siis alustan oma maailma turismigeograafia õpiku lugemisega. Viskasin diivani peale lebosse ja sinna ma jäin paariks järgmiseks tunniks ja loomulikult ma ei lugenud midagi, sest ma jäin kohe magama.
Õnneks suutsin ma ennast normaalsel ajal üles peksta (ei maganudki hommikuni) ja õppima hakata. Ma lugesin raamatust täpselt viis lehekülge, kui enam ei jaksand ja blogi kirjutamise juurde suundusin XD.
Aga nüüd ongi viimane aeg minna uuesti õppima, sest ma kujutan ette, et homne töö tuleb ulme.

Ilusat õhtut musid ;)

B.

See roosa käekott seal , tekitas mulle
puusa peale sinika.

Ou yeah!

Ooo happy day. Pm hommikust saati on selline nõmedalt uimane päev olnud, kuigi ilm on ilus ja peaks just olema selline hea tuju ja reibas ja värki. Ühesõnaga on olnud rahulk. Lihtsalt vaikselt vaja tunnis tööd kaasa teha ja koolipäev lõppu venitada.
Aga...

...lõuna aeg, oodates maailma turismigeograafia tundi, võtsin postimehe lahti, et noh ennast siis ka päeva uudistega kurssi viia. Lehte sirvides avastasin ma parima asja ever - uudise, et Thirty Seconds To Mars tuleb jälle Eestisse. Kui ma poleks läpakas süles istunud, siis ma oleks vist rõõmust püsti hüpanud. Eelmine kord, kui nad käisid, siis ma ei saanud minna ja ma olin väga väga kurb. Aga nüüd on mul võimalus minna. 25.sept tulevad piletid müüki, ehk mul õnnestub üks neist endale saada. Tähendab peab õnnestuma, sest muidu ma oleks jälle väga kurb :D. Äärmiselt kurb!
Igatahes see uudis tegi mu tuju kohe palju paremaks ning nüüd tunnen ma, et viimane tund koolis on siiski üle elatav ning ma ei viska kohe vedru välja :D. Ma loodan, et see hea tuju ja kõik muu veab õhtuni välja ja ma saan õnnelikuna magama minna.
Nüüd siis ootab mind ees operatsioon: Thirty Seconds To Marsi  kontserdi, mis toimub 20. märtsil, pileti muretsemine.


Ehk saite veidi osa minu rõõmust :D
B.

Kooli algus

No nii, pool nädalat juba koolis käidud. Aeg liigub kiiresti eks? Koolis olles ikka ei liigu küll. Mõni tund on tunne, et see ei saagi otsa... Igatahes, maailma turismigeograafia hakkab juba vaikselt tapma. Noh muidugi vene keel on ka päris ulme. Õps on nagu rüblik 2. Ta räägib nii palju ja nii kiiresti ja vene ja eesti keeles korraga. Osad sõnad eesti keeles ja osad vene, ilmselt võtab veidi aega, et sellega ära harjuda. Samas esimene tund ei tundunud väga raske, aga no kes teab, mida veel meile välja mõelda suudetakse.
Kuna ma suve jooksul väga puhanud ei ole, siis annab see päris korralikult tunda. Eile peale kooli ütlesin, et ma korraks pikutan ja siis pidi Kadi mind kolm korda äratama ja ma ärkasin alles pool kaheksa õhtul. Ehk siis umbes 3 h täielikku mitte millegi kuulmist. Samas pärast oli ikka päris hea olla. Suutsin veel isegi õppida. Noh muidugi homseks on juba terve tonn vene keele sõnu pähe õppida. Tundub, et koolis aega ei raisata enam, sest paneme juba päris hea tempoga.
Kusjuures mu esimene 5 nädalane praktika toimub kolmandal perioodil, see tähendab seda, et ma pean juba praegu endale reisibürood otsima hakkama. See aasta ei sobi hotell ka, sest sellest pole mu eksamile mitte mingit kasu. Ainult saaks klienditeeninduse kogemust. Samas probleem on see, et reisbürood ei taha väga praktikante võtta ja ega ma ainuke pole, kes reisibüroosse tahab minna. Ehk siis jaa, ma alustan Tartu reisibüroodega ja kui siin ei õnnestu, siis proovin Tallinna büroosid. Kuigi jah siis peab endale viieks nädalaks ka ööbimiskoha muretsema. Selles mõttes võiks veidi lihtsam olla, aga no eks näis mis saama hakkab :D
Nii veel kirjutan ma sellest, kuidas jälle lõpuks kodus olla on. See on uskumatult hea tunne. Noh muidugi ma ju olin terve suve ka kodus, aga järjest rohkem on tunne, et maal on ikka vanemate kodu, mitte minu oma. Jah sinna saab alati minna ja seal on hea, aga nagu Tartus, Kuu peal on ikka rohkem tunne, et see on MINU kodu. Igatahes need paar päeva on mõnusalt Kadi seltsis mööda saadetud. Kodus oldud aeg on kümme korda kiiremini mööda läinud, kui koolis veedetud aeg.
Kerge ülevaade paarist päevast.

;)
B.